Juhtkiri: Pingutada või mitte, selles on küsimus

Haridussüsteemikaugel inimesel (aga miks ka mitte seal töötatavatelgi) ei ole otsest võimalust hinnata, kas õppimiskohustuse pikendamine 18. eluaastani oli nutikas või ebanutikas lahendus.
Võib öelda, et ka aegade hämarusest saadik on tublid pedagoogid püüdnud järje peale aidata neidki, kes erinevatel põhjustel (ka haiguse tõttu) ei ole tavakoolis vajalikke tulemusi saanud. Kuid siis sõltus kõik konkreetsest õpetajast, tema hoolivusest ja tahtest pingutada koos õppijaga. Nüüd on vastutulekute aeg haridussüsteemi sisse viidud kohustusena leida õppijatele parimad haridusvõimalused, et keegi ei jääks lootusetult kõrvale.
Kui aga õppija ei ole umbes üheksa kooliaasta jooksul pingutama hakanud, kas seda on võimalik talle sisse süstida vastu tahtmist? Selge, et ebamõistlikult ei peaks keegi pingutama. Kui on ületamatud õpiraskused, siis peaks olema tugi, mitte nõue üksi pingutada, kui see ei ole tõesti võimetekohane.
Siinkohal tuleb pingutuseks lugeda ka seda, kui õpilane suudab määratud ajaks kohale tulla, mõnikord keskenduda ja pingutada natuke kauem ning rohkem, saada eduelamus sellest, et ta on suutnud seda kõike.
Ei saa pingutada teise inimese eest, tema asemel, kui ta on otsustanud kõigele käega lüüa. Mida saab teha, on luua võimalused anda tuge, seda küll. Tugivõimalused ei ole kunagi olnud nii mitmekesised ja mitmetahulised kui nüüd. Tänapäeval tundub uskumatu, et möödunud sajandi alguses visati kooli taga suitsetanud õpilane koolist välja. Kusjuures ei pakutud isegi psühholoogilist tuge sellise trauma puhul.
Kuidas saavutada, et inimene pingutaks minimaalselt, selles on küsimus.