Euroopa Parlamenti valis 233 450 Eesti kodanikku, valimiste keskkomisjoni andmeil moodustab see 26,7 protsenti valijaist. Nii pretsedenditult madalat osalusprotsenti pole Eestis veel nähtud.
Küllap oli madal osalusprotsent tingitud Euroopa Parlamendist, kuna selle staatus pole selge, samuti on lahtine põhiseadusliku leppe tekst. Ega meie inimesed tegelikult teagi täpselt, miks Europarlamenti ikkagi vaja on. Ka kõik Europarlamendi kandidaadid ei teadnud täpselt, kuidas nad ikkagi “Eesti asja” ajama hakkavad. Seda suurem võib olla inimeste üllatus, et mingit ühist asja polegi, iga saadik talitab oma üle-euroopalise parteifraktsiooni juhiste järgi. Tilk vett meres ehk paar-kolm saadikut pea kolmesajast ei murra kusagile läbi.
Ega valijad Euroopa Parlamendist ja seal toimuvast suurt midagi enne valimisi ka teada saanud. Kogu kampaanias läks aur ikkagi sisepoliitilistele kemplustele. Nn vanades Euroliidu liikmesmaades räägiti valimiskampaania ajal palju rohkem sisulistest küsimustest, mida Euroopa lähiajal otsustama peaks.
Madal valimisaktiivsus vähendab Europarlamendi kaalu. Kas ja kuidas on sel esinduskogul võimalik üldse oma rolli tulevikus suurendada, on samuti üks teema, mis tuleks tõsiselt Euroopas läbi arutada.
Eesti on valinud oma kuus esindajat. Eestit esindavad Brüsselis väärikad ja hea rahvusvahelise suhtlemiskogemusega inimesed, kel muide kõigil Euroopas kasutatavad keeled suus.
Kaotajad ehk teevad oma järeldused.
