Juhtkiri: Kihelkonnapiirid tänases Eestis

Laulu- ja tantsupeo tuli rändas eelmisel nädalal läbi Jõgevamaa – Põltsamaa, Jõgeva ja Mustvee valla. Sellega kaasnes justkui omamoodi minevikku tagasi pöördumine. Tule teekond tõstis esile Jõgevamaa ajaloolised kihelkonnad ja nende piirid, iga peatus sellel tuleteekonnal, iga naabervallale või -maakonnale tule üle andmise tseremoonia oli justkui isemoodi kummardus meie juurtele ja pärandile.
Näiteks Puurmani lossi ja Kursi kiriku juures said pealtvaatajad ja laulu- ja tantsurühmad kogeda seda, mida võis tunda eestlane sadakond aastat tagasi – millist elu võidi tollal elada sellistes maapiirkondades.
Ajaloolisel rännakul kohtuti ajalooliste suurkujude ja kirjandustegelastega, olgu jutt siis Karl August Hermannist või C. R. Jakobsonist.
Ajalugu on tore meenutada ja mis veel viib mõtted ajaloole, kui mitte laulu- ja tantsupeo traditsioon, mille juured ulatuvad 19. sajandisse.
Rääkides täna aga ajaloolistest kihelkonnapiiridest, mida hakati Eesti Rahva Muuseumi algatusel 2009. aastal tähistama pruunide siltidega, tuleb märkida, et praegu on nende tähendus sümboolne. Taolised üritused, nagu laulupeotule teekond, ei tähenda veel, et kihelkonnapiirid taaselustuksid.
Hiljutise valdade liitmisega on ju uue tähenduse omandanud isegi maakonnad. Me küll räägime maakonnapiiridest, aga maavalitsusi ei eksisteeri juba ammu enam. Seega tekib küsimus, mis rolli täna maakonnad üldse mängivad.
Millist rolli mängivad aga täna kihelkonnad ja pruunid sildid? Neil ei ole tänase reaalsuse, tegeliku haldusjaotusega enam seost.