Olgu no muu kallendriga, kuis om, a kevväi nakas Eestin õks imäkeelepääväga ? jo mitu aastat. Sääntse päävä pedämise mõttõlõ tullu opetaja Menhard Laks Virumaalt ollõv tükk aigu mõtõlnu, määntse tähtsä inemisega keelepäivä kokku viiä. Ta ollõv ka Lydia Koidula pääle mõtõlnu, aga et Koidula sünnipäiv om jõululaupäävä, siss sobisi parembadõ Kristjan Jaak Peterson.
Eesti kiil, nigu kõik tõsõki keele, ei ole kõik aig ütesugunõ, taa muut hennäst. Kõik inemise ei opi teda üttemuudu ja ega aig tuu vahtsõid kombõid. Mõnõ nuist omma hää, a mõne omma halva kah. A tuugiperäst om eesti kiil püsümä jäänü ja ei kao ta kohegi.
Ilusat ja kõrralikku eesti kiilt õpatas koolin. Nii ütläse ka nuu eesti inemise, kes ilmasõa aigu vendläisi iist üle mere pakku lätsi. Ku na siin kooli olli ärä lõpõtanu, jäi neile uma kiil ka võõra rahva ja keele hulgan allõs. Aga latsõ, kiä jo võõral maal sündü, es opi enämb vanembõidõ imäkiilt ärä.
Aga Eestimaal tull jälle tõnõ hädä: vene keelest tull egasugutsõid sõnnu mi kiilde üle. Ja peris hull asi om tuu, et peräst sõta naksi osa rahvast Eestid müüdä rändämä, nigu nuu, kellel Siberist tagasi tullõn enämb kotu es olõki?
Ja nii jäi pallu inemise ilma oma kodukoha murrakust, keelest, medä neide vanõmba ja vanavanõmba kõnõlnu olli. Eesti murrõtõga, neide oppamise ja raamatuide-aabitsaidõ vällä andmisega nüüd küll tegeldäs, aga tuu ei olõ õks enämb peris tuu? Ku kotun murrõt ei mõistõta ja ei kõnõlda, siss latsõ tuud õks peris selges ei opi.
Olõss hädäste vaja, et mõni vahtsõid eesti keele sõnnu vällä mõtlõs, õks nuide vällämaa sõnnu asõmõlõ, medä meil viimätsel aol nii pallu tarvitõdas.
Ega murrõt muiduki kirjakeeles muuta ei saa, ta om õks tegelikult sääne umavahel jutu ajamise kiil. Aga üts lõunaeesti kirjakiil olõs võinu õks olla.
See aasta oll presidendi vastavõttki Tartun, tähendäs Lõuna-Eestin. Vast saa mõni korgõ haridusega keeleinemine tuust huugu ja nakas ka tuu pääle mõtlõma, et Eesti ei olõ ainult Tallinna liin ja tuu kiil, mis Tallinnan kõnõldas, ei pea olõma terve Eesti kiil.
