Suur jalgpallipidu on alanud. Eile kell seitse alustasid Müncheni olümpiastaadionil maailmameistrivõistlustega korraldaja Saksamaa ja Costa Rica. Tõelised vutifännid liuglevadki nüüd kuu aega jalgpallilainetel, argiaskeldusi võimalust mööda kõrvale heites ja kirgedele voli andes.
Laiemas mõõtmes on tegu mitte ainult jalgpallipeoga, vaid sündmusega, mis paneb maailma südamerütmi enda järgi tuksuma. Millest kas otse staadionil või teleri vahendusel saab osa rohkem inimesi kui olümpiamängudest, üldse ükskõik millisest sündmusest ka väljaspool sporti.
Spordifilosoofid on jalgpallifenomeni põhjalikult analüüsinud. Erinevaid teid pidi jõuavad need, kes selle kuningliku mängu olemust aduvad, ikka selleni, et jalgpallis kajastub kogu elu oma terviklikkuses ehedamalt kui ühelgi muul alal. Jalgpall on nagu elu peegel oma traagika ja rõõmude, eksimuste ja vedamistega. Reeglina võidavad ometi tugevamad, kuid ka õnnejumalanna peab seda lahke pilguga saatma.
Jalgpalli võib vaadata ka nagu teatrietendust, mis ju samuti elu peegelpilt. Kuid kui teatritükki mängivad näitlejad korduvalt läbi, siis maailmameistrivõistlustel kordusetendusi ei toimu. Need pisarad ja rõõmupursked jäävad ainukordseiks, tehtud vigu parandada ei saa. Otsustavas penaltiseerias mööda löödud pall võib su kangelasest põrmu paisata. Uuesti seda lööki ju enam kunagi teha ei saa, kuigi tegu võib olla hetkega, mille nimel oled elanud kogu oma senise elu. Ja sa tead seda. Ja sa vastutad.
Jalgpalli inimliku mõõtme mõistmiseks vaadake vaid mängijate silmi enne otsustavaid hetki. Või fännide nägusid. Jalgpallilahingute ajal saab vabalt välja elada oma rahvusliku uhkuse, hõisata ja lippe lehvitada, siin pole poliitilise korrektsuse nõudmistega veel üle piiri mindud. Kusagil on veel võimalik avalikult näidata, kes sa oled ja mida tunned.
Muidugi pole oluline, et jalgpall kõiki peaks puudutama või kõigi lemmik olema. Aga kes on taibanud, et jalgpalli avaramat olemust tajuma õppides õpib paremini tundma ka inimeste ja maailma olemust, oskab seda hinnata.
