Kuigi Eesti looduses valitseb juba pikka aega põud, on mitmesuguseid rahvuslaste seltskondi viimasel ajal üles kerkinud nagu pärast eriti rammusat ja kosutavat vihma. Vooremaa ei hakka endale võtma vastutust, et oletadagi, kas kõnealused pinnaletulnud sarnanevad rohkem seente või vihmaussidega, üks on aga kindel: selles pole meie jaoks midagi uut. Juba Oskar Luts kirjutas omal ajal tabavalt: igal eestlasel lihtsalt peab olema oma erakond!
Inimene on juba kord selline, et ta pole olemasolevaga iialgi rahul. Pahameel nende erakondade vastu, kes ühtede meelest liiga kauaks stabiilselt Riigikogusse istuma on jäänud ja teiste meelest õieti midagi ära pole teinud, lükkab pettunuid moodustama uusi ühendusi ja liikumisi. Just nii sündis ka sel kuul Jõgevamaal Puurmanis uus rahvuslik liikumine, mille kohta teise samasuguse seltskonna esindaja Vooremaa veergudel juba sõna on jõudnud võtta.
Vaevalt et keegi neist meelega Eesti niigi habrast ja lapselikku demokraatiat lammutada tahab. Selge on seegi, et soov koidikul selgitada, kes on õigem eestlane, on meil kõigil emapiimaga kaasa saadud. Kuid tulevikule mõeldes oleks märksa kasuliku selline tegutsemine, kui nn. uusrahvuslaste liidrid hetkekski kasvõi iseendaga aru peaksid, kes sellest kõige rohkem võidavad, kui rahvuslikud jõud isekeskis taplevad.
Paraku on eestlase lemmikmagustoit teine eestlane. Nii Koidula kui ka Kitzbergi näidendite tegelased elavad meie hulgas oma elu edasi, Lutsu ja Tammsaare omadest rääkimata. Ja pole meil oma rahvuse kohta eriti midagi sellist lisada, mida Goethe sakslaste kohta juba ammu öelnud poleks. Niisugused me oleme ja niisugusteks jäämegi. Võõraid oma õuele kaklema ei lase, isekeskis aga aina pureleme.
Aga võib-olla on just see rahulolematu vaim aidanudki meil läbi sajandite rahvusena püsima jääda. Mida enam erinevaid vaatenurki, seda rikkamad me oleme. Kui vaid suudaksime konkurente positiivses mõttes üle trumbata, mitte negatiivse kriitikaga maha kiskuda. Nii võidaksime kokkuvõttes ju kõige rohkem.
