Homme algab Tallinnas meditsiinitöötajate streik ja heal juhul võib see kulgeda ka nii, et üleriigiliseks ei muutugi ja pealinnast kaugemale ei liigugi. Siiski on nii positiivne asjade käik Vooremaa arvates vähe tõenäoline, sest hea tahtmise korral oleks juba ammu saadud olukorra parandamiseks palju ära teha.
See, et oma kohusetundlikkuse poolest tuntud meditsiinitöötajad üldse nii äärmusliku meetodi kasuks pidid otsustama, kõneleb selget keelt sellest, et nende senist rahulolematust ja varasemaid märguandeid ei võetud tõsiselt.
Eesti arstkond on sattunud üsnagi ebameeldivasse seisu. Ühelt poolt on nad ju andnud ametivande, lubades abivajajaid ravida, teisalt on aga arstide read praeguste madalate palkade tõttu muutumas juba sedavõrd hõredateks, et olemasolevate arstide otsene tööga ülekoormatus hakkab juba ohustama mitte ainult nende endi füüsilist ja vaimset tervist, vaid ka osutatava teenuse kvaliteeti.
Kui arstide töögraafikuid mõõta samasuguse kettaga nagu kaugsõidu autojuhtide omi, siis selgub, et paljud valves olevad meedikud tuleks hoopis koju magama saata. Meil lihtsalt ei jätku enam arste ja igal aastal lahkub aina suurem hulk noori arste välismaale.
Arstid on alati olnud ühiskonna lugupeetud, auväärsed liikmed. Soovimata alahinnata ühtegi lihtsamat ametit, tuleks Vooremaa arvates arstide puhul väärtustada juba nende teistest pikemat õppimiseaega. Arstide puhul ei tohiks unustada, et nende töö on vastutusrikkam, sest nende heaolust, mõnikord isegi meeleolust võivad sõltuda meie elud. Sageli ei tule Jumal ise appi, vaid ta saadab meile arsti.
