Lastele ja lastega peredele tehtud kulutused summeeriti ja jagati kuni 18-aastaste laste arvuga kohalikus omavalitsuses. 2002. aastal varieerus lapsesõbralikkuse indeks 2000 ja 34 000 krooni vahel aastas ja erines omavalitsuste lõikes 17 korda.
Mare Ainsaare, Kadri Soo ja Aleksander Aidarovi uurimusest, mis valmis koostöös rahvastikuministri büroo ja Tartu Ülikooliga, selgus, et linnades ei olnud lapsesõbralikkus etteennustatav. Valdades oli olemas tugev seos kohaliku omavalitsuse jõukuse ja inimeste sissetuleku tasemega. Mida rikkam vald, seda lapsesõbralikum. Omavalitsuste lapsesõbralikkust on hinnatud alates 2000. aastast.
2002. aastal oli kõige lapsesõbralikum Saku vald, hiljuti valminud 2003. aasta uuringu järgi aga Illuka vald. Maakondadest on mõlemal aastal kõige lapsesõbralikumad olnud Harju, Saare, Võru ja Ida-Viru maakond, Jõgeva maakond oli 2002. aastal lapsesõbralikkuse poolest keskmiste hulgas, 2003. aasta uuringu järgi aga kuulub meie maakond kõige vähem lapsi toetavate maakondade hulka.
2002. aasta uuringu järgi oli Jõgevamaal nii neid omavalitsusi, kes on laste ja lastega perede toetamisel olnud eriti tublid, kui neidki, kelle toetus oli kesine.
Pea pooltes omavalitsustes on lasteaiakohti piisavalt
2002. aasta uuringu järgi toetasid oma lapsi kõige enam Põltsamaa linn ja vald, Pajusi vald, Mustvee linn, Kasepää, Torma ja Tabivere vald. 2002. aastal vääris esiletõstmist Kasepää vald, mis kooliharidusele tehtavate kulutuste poolest kuulus Eestis esikümnesse.
2002. aastal elas kõigist Eesti lastest 61 protsenti omavalitsustes, mille lapsesõbralikkust võib pidada kehvapoolseks. Iga viies laps elas väga lapsesõbralikus ning ülejäänud keskmiselt lapsesõbralikes omavalitsuses.
Laste päevahoiu osas uuriti eelkõige teenuse maksumust ning selle kujunemise tagamaid, fikseeriti omavalitsuste kulud koolivõrgule. Omavalitsuse peretoetuste puhul vaadeldi kohalikust eelarvest makstavaid toetusi, nende suurust ning saajate arvu.
Uuringust selgus, et vähem kui pooltes (48 protsenti) omavalitsustes ei olnud septembris 2004 lasteaedades järjekordi. Eelmise aastaga võrreldes on järjekorrad on muutumas järjest suuremaks probleemiks nii maal kui linnas. Järjekordi ei olnud 10 linnas (26 protsendis küsitluses osalenutest) ja 103 vallas (51 protsendis küsitluses osalenutest). Arvuliselt on enam suurenenud järjekordadega valdade arv.
Vanemate makstav lasteaiatasu erineb 60 korda
Keskmiselt kulus omavalitsusel ühe lasteaiakoha ülalpidamiseks 2100 krooni kuus. Seejuures oli omavalitsusi, kus keskmine päevahoiu maksumus lapse kohta oli alla 1000 krooni ja selliseid, kus ligi 7000 krooni. Enamasti jäi päevahoiu maksumus siiski 1000 ja 4000 krooni vahele lapse kohta. Võrreldes 2003. aastaga on teenus lapse kohta kallinenud ligi 350 krooni võrra.
2003. aastal kõikusid päevahoiule tehtud kulutused 8000 kroonist kuni 55 700 kroonini ühe lapse kohta aastas. Investeeringud oli suuremad nendes omavalitsustes, kus olid jõukamad inimesed ja seega laekusid omavalitsuse eelarvesse suuremad üksikisiku tulumaksud.
Lapsevanemad maksavad päevahoiu eest endiselt linnas rohkem kui maal.
2004. aasta septembris erines vanemate poolt makstav tasu omavalitsuste lõikes kuni kuuskümmend korda. Kõige vähem maksid lapsevanemad Vaivara vallas (10 krooni lapse kohta kuus) ja kõige rohkem Viimsi vallas (650 krooni).
Uurimuses küsiti nii üldhariduskoolide kui ka huvihariduse rahastamise kohta. Eraldi fikseeriti kulutused omavalitsuse koolidele, teistele omavalitsustele, kus lapsed õppisid, omavalitsuse poolt doteeritud koolitoidu maksumus ja kulutused koolitranspordile.
Enamik hüvitab koolitoidu maksumuse
Uuringust selgus, et enamik omavalitsusi toetas ka laste huvitegevust. Ainult 5 protsenti küsitletutest ehk 11 omavalitsust ei toetanud mingil viisil laste huviharidust. Võrreldes 2002. aastaga oli suurenenud omavalitsuste osalus laste huvitegevuse toetamisel.
Linnades olid keskmised kulutatud summad ühe lapse kohta mõnevõrra väiksemad kui maal. Nii maal kui linnades olid kohaliku omavalitsuse investeeringud ühe lapse üldharidusse aastal 2003 üle 1000 krooni suuremad kui aastal 2002.
Üks levinumaid õpilaste toetamise vorme oli koolitoidu osaline või täielik hüvitamine. Kui 2003. aasta septembris hüvitas õpilastele osaliselt või täielikult koolitoidu 84 protsenti, siis 2004. aasta septembris tegi seda 88 protsenti omavalitsustest.
Kõige populaarsemad on Eestis kohalikud sünnitoetused, toetus prillide ja ravimite ostmiseks, toetus raske majandusliku olukorra puhul ning jõulutoetus. Võrreldes 2003. aasta andmeid 2002. aasta omadega selgub, et mitmesuguste toetuste maksjate arv kohalike omavalitsuste seas on suurenenud.
Kõige märkimisväärsem muutus toimus paljulapselistele peredele makstavate ja koolitarvete ostmiseks mõeldud toetuste puhul. Kui 2002. aastal maksis paljulapselistele peredele toetusi ainult üheksa protsenti omavalitsustest, siis 2003. aastal oli selliseid omavalitsusi juba 42 protsenti.
EVA KLAAS
