Ma ei taha olla nostalgiline, kuid tundub, et kunagisel riiklikul suunamisel olid omad eelised. Nii sai piirkonda tööle lähetada spetsialisti, keda ühes või teises paigas vajati. Tartu Ülikooli professori akadeemik Jüri Saarmaa algatusel loodi seitsmekümnendate aastate keskpaigas psühhiaatria-narkoloogia kabinetid. Nii sai minust psühhiaater-narkoloog Jõgeva rajoonis. Kabinet asus hoones, kus praegu paikneb Vooremaa toimetus.
Igapäevatöö kõrvalt tuli olla ka kohtupsühhiaatria eksperdiks. Sel alal sain palju kogemusi oma õppejõult Vaino Vahingult.
Keerulised suhted ja tööpinge
Noore spetsialisti käekäigus on oluline ka juhtivtöötajate suhtumine. Hea sõnaga meenutan rajooni täitevkomitee esimeest Gori Valgurit, kelle kaasabil sain endale ja perele korteri. Ajalikud suhted kujunesid tollase majanduselu tippjuhtidega, näiteks Jõgeva EPT juhataja Hillar Moontiga. Käisin EPT- s autojuhtidel vererõhku mõõtmas ja alkoholi teste tegemas. Selline kontroll võimaldas ära hoida mõnegi õnnetuse või tõsise terviserikke. Tänapäeval lähevad aga autojuhid sõitu ilma tervisekontrollita. Minuga samal ajal töötas Jõgeva rajoonis mitmeidki andekaid arste, peaarst Endel Tormet ja kirurgiaosakonna juhataja dr. Pappel, kogenud sisearst Heino Võsa, Lustivere haigla peaarst varalahkunud dr Aare Valge jne.
Mitmedki neist jäid aga tol ajal aja hammasrataste vahele. Oma töö tegid keerulised suhted ja tööpinge. Pappel, Tormet ja Valge surid noorte meestena parimas loomeeas, Võsal tuli rajoonist lahkuda. Ei tea, milliseks oleks kujunenud ka minu saatus, kui mul poleks õnnestunud pärast töötamist psühhiaatrilistes hooldusraviasutustes aastal 1991 siirduda tööle Soome.
Mõnedki tollased Jõgevamaa tipparstid otsisid tööpingetes abi kangematest jookidest. Küllap oli ka kuritarvitamist. Rajooni keskhaigla ja rajooni juhtide otsust saata kaheksa meesarsti alkoholi sundravile pean aga ülepingutamiseks. Keeldumise korral oodanuks neid arste vallandamine. Minu arvates oli sellise suhtumise taga kadedus ja väiklus. Eks mõnelgi ametnikul oli vaja õigustada oma koha olemasolu. Kõik see murdis andekad inimesed, kes ei olnud piisavalt tugevad.
Tartu on kaugel
Kardan, et intriigitsemine, kaigaste kodaratesse viskamine pole kadunud ka tänapäeva meditsiinielust. Ikka on neid, kes soovivad kolleegilt kohta ära näpsata. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi, võiksime öelda. Paraku on asjad teisiti. Nägelemise ja kadetsemise tõttu kannatab ravikultuur, mõnigi oluline haigus jääb õigel ajal diagnoosimata.
Hiljuti vestlesin auväärse linnakodanikuga, ajakirjandusveteraniga, kelle abikaasal ei olnud Jõgeva haiglas ultrahelis avastatud pahaloomulist kasvajat. Minu teada peaks vastav aparatuur Jõgeval siiski leiduma.
Omal ajal soovisid mitmed andekad meedikud Jõgevalt lahkuda või olid seda sunnitud tegema. Mõned tänapäeva arstid on samuti eemal aktiivsest meditsiinielust. Küllap on Kalle Piiskoppel tubli sotsiaalkeskuse juhataja, kuid ma usun, et paremini saaks ta oma võimeid rakendada meditsiinis olles üks hinnatumaid südamearste maakonnas. Lastearste pole praegu Jõgeval üldse. Ühest neist on saanud kosmeetikakabineti perenaine.
Tervishoid on pingeline töövaldkond, kus päevast päeva tuleb võidelda selliste negatiivsete loodusnähtustega nagu haigused ja sageli ka surm. Arvestades seda peaks tervishoiusüsteemis olema eriliselt positiivne õhkkond, kus üksteist usaldatakse, tehakse meeskonnatööd, julgetakse küsida nõu targematelt.
Paljud Jõgeva haigla viiekorruselise hoone koridorid on praegu tühjad. Selgitaksin, miks üldse ehitati Jõgevale sedavõrd suur haigla. Põhjused on taas sotsialismis, täpsemalt külmas sõjas. Haigla ehitati tsiviilkaitseobjektina, kus plaaniti ravida võimalikke kannatanuid võimaliku sõja ajal.
Minul oli Nõukogude armee meditsiini kapteni aukraad reservis ja sõjaajal pidanuks ma ravima ennekõike sõjapsühhoosi all kannatavaid.
Haiglale uus rakendus
Olles realist, arvan, et tühjaks jäänud või teise kasutuse leidnud haigla ruumides enam meditsiiniga tegelema ei hakata.
Jõgeva meditsiini arengu või madalseisu pidurdamise huvides tuleks aga paremini ära kasutada teaduslinna Tartu lähedust. Kas ei võiks Jõgeva haigla olla praktikabaasiks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilastele ennekõike taastusraviga seotud valdkonnas, sest eestlased vananevad kohutava kiirusega ja haigused ei käi mööda kive ja kände vaid ikka mööda inimesi.
Jõgevamaa omavalitsused ja eesrindlikud ettevõtjad võiksid investeerida selle nimel, et Jõgevamaa elanike tervist tuleksid aeg-ajalt kontrollima Tartu tipparstid. Mind paneb ikka mõtlema, et mitmedki patsiendid Jõgevamaalt on mind jätkuvalt üles otsinud palvega aidata neil pääseda Tartu ja Tallinna tipparstide juurde. Õnn, et ma neist paljusid isiklikult tunnen.
Soovin erksat mõistust ja jõudu tänase Jõgevamaa tervishoiu ja sotsiaaljuhtidele.
JAAN OJARI
psühhiaater
