Jätk astus Alo jälgedes

Sel pühapäeval möödub 51 aastat Jõgeval sündinud isamaalauliku Alo Mattiiseni sünnist. Üleeile Betti Alveri muuseumis toimunud mälestuskontserdil mängis ansambel Jätk koosseisus Aivar Mihkelson, Indrek ja Kalle Tetsmann, Toomas Jõks ja Marju Varblane muusikat, mida Alo noore bändimehena kuulata ja esitada armastas.

 

Kes arvas, et kohe läheb viie isamaalaulu laulmiseks, see eksis. Ent instrumentaalne rokk, mida selle asemel pakuti, oli ehk põnevamgi kuulata, sest kes siis isamaalaule peast ei teaks! Kümne esitatud pala hulgas oli näiteks üks, mida Tabiveres tegutsenud ansambel Wicing (selle koosseisu kuulusid nii Alo Mattiisen kui ka Aivar Mihkelson) esitas Tallinna Linnahallis toimunud ülevabariigilise vokaal-instrumentaalansamblite ülevaatuse finaalis, ning mõned, mis pärinesid Jeff Becki 1989. aasta albumilt “Jeff Beck’s Guitar Shop”, mille Alo ühelt Norra-reisilt kaasa tõi.

“Isamaalaulud olid siis populaarsuse tipul ning Alo ja teised tuuritasid nendega mitmel pool ringi,” meenutas Aivar Mihkelson. “Minu mäletamist mööda toetas Norra reisi Statoil ning tänu sellele said muusikud sealt endale tehnikat kaasa tuua. Alo tõi ka kõnealuse albumi ning me kuulasime seda tema Vabaduse puiestee korteris päris hoolega.”

Aivar Mihkelson jõudis Alo Mattiiseniga koos mängida tervelt neljas bändis, mis kandsid nime Vingal, Jätk, Eks Me Näe ja Wicing.

“Kui tegime koos Alo, Raul Vaigla ja Margus Mitiga ansamblit Jätk, oli meil kombeks iga peo alguses umbes pool tundi instrumentaalmuusikat mängida ning alles siis tulid tantsulood,” ütles Aivar Mihkelson. “Õnneks oli Jõgeval tollal sellist publikut, kes ka instrumentaalpalu kuulata tahtis.”

Samasuguseid inimesi, kusjuures väga erinevas vanuses inimesi, oli ka üleeilse kontserdi kuulajate hulgas.

Noortest pensionärideni

“Olen täiesti pöördes. Oleksin tahtnud sel ajal juba sündinud olla, kui pidudel sellist muusikat mängiti,” ütles üks nooremaid kuulajaid Mairi Hüüdma. Ent saalist ei jooksnud välja ka pensionieas inimesed, sealhulgas Indrek ja Kalle Tetsmanni kauaaegsest muusikaõpetajast isa Kaarel. Tema andis pärast poegadele hoopis asjalikku ja tunnustavat tagasisidet.

“Kaarel Tetsmannil on kogu aeg olnud muusikale avaram vaade kui mõnel teisel muusikapedagoogil,” kinnitas Aivar Mihkelson. “Kui me käsitlesime näiteks tunnis Modest Mussorgski tsüklit “Pildid näituselt”, siis ütlesin mina, et mul on kodus lint ansambli Emerson, Lake & Palmer versiooniga sellest klassikateosest. “Aga too kaasa, kuulame seda ka!” ütles Kaarel Tetsmann selle peale.”

Indrek ja Kaarel Tetsmann Alo Mattiiseniga otseselt koos musitseerinud pole, küll aga teinud palju koostööd Alo kunagise bändikaaslase Antti Kammistega.

“Ka mina pole Alo Mattiiseniga koos musitseerinud, küll aga olen korra tema süntesaatoril mänginud,” ütles tartlane Toomas Jõks, keda laiem publik teab ansambli Oort klahvpillimängijana. “Koolipoisina mängisin koos nüüdseks meie hulgast lahkunud Valmar Schotteriga ansamblis Paraspunt. Tema osales telekonkursil “Kaks takti ette” ja meie teised läksime stuudiosse teda saatma. Minul tuli mängida Alo Mattiisenile kuuluval süntesaatoril Roland D50, mis praegu siinsamas muuseumis seisab. Alo õpetas siis kiiresti, kuidas seda kasutada.”

Kui Toomas Jõksi kokkupuude Alo Mattiiseniga jäi tõesti põgusaks, siis seda enam on ta koostööd teinud Aivar Mihkelsoniga.

“Au ja kiitus Aivarile, kes juba kahel korral, ülemöödunud aastal ja tänavu Alo mälestuskontserdi projekti käima on lükanud ning sel viisil nooremaid põlvkondi Alole südamelähedase muusika juurde toonud,” ütles Toomas Jõks. “Mina võin selle muusika kohta öelda, et sellist teekski kogu aeg.”

Vaade muutus avaramaks

Hästi tundis end laval ka Viljandis elav vabakutseline viiuldaja Marju Varblane, kes oma nooruse tõttu Alo Mattiiseniga isiklikult üldse kokku puutunud pole.

“Mingi oma suhe tema loomingusse ja isiksusse mul muidugi oli, aga nüüd muutus see tükk maad avaramaks,” tunnistas ta. “Olen Aivarile väga tänulik, et ta mulle sellise võimaluse andis.”

Küsimusele, kui palju ansambli Jätk üleeilne koosseis enne kontserti proovi tegi, vastas Marju Varblane, et selleks kulus vaid paar tundi.

“Kui lood on varem e-posti teel kätte saadud, siis pole professionaalsetel muusikutel tõesti vaja kauem proovi teha,” nentis ta. “Ning tegelikult sündisid lugude lõplikud versioonid alles laval, otse publiku silme all. Minu meelest tulid meil paljud asjad kontserdi ajal paremini välja kui proovis.”

Aivar Mihkelson lisas, et otseselt Alo loodud lugude kallale ei läinud nad seekord sellepärast, et neid poleks arvatavasti õigesti kõlama saadud.

“Aga just sellise suunaga muusikat, nagu täna kõlas, kuulasime ja tegime me Alo muusikutee hakul palju,” kinnitas Aivar Mihkelson. Alo klassivend, Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru lisas, et see, mida Alo tollal kuulas ja mängis, avaldas päris suurt mõju muusikale, mida ta hiljem ise kirjutas.

“Usun, et Alo naeratab praegu pilveserval rahulolevalt,” arvas Toomas Muru kontserdi lõppedes. “Eriti hea meel on mul aga selle üle, et kaks Jätku tänase koosseisu Jõgevalt pärit liiget Aivar Mihkelson ja Indrek Tetsmann on tiiruga Jõgevale tagasi jõudnud ning õpetavad noori Jõgeva Muusikakoolis.”

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus