Järvakad pole hullud

Kahjuks on naabrid tõrksad arutama iseolemise võimalusi ning valmis kuuletuma valitsuse diktaadile ja allutama end suurte linnadele, niinimetatud tõmbekeskustele.

Nelja regiooni mull
Üks levinumaid argumente on, et neli tõmbekeskust on paratamatus, valitsus on oma otsuse teinud, mida mõnel Süda-Eesti maakonnal pole võimalik pöörata. Selline arusaam ei ole kooskõlas demokraatia põhimõtetega, kus riiki ehitatakse alt üles. Mitte rahvas pole riigi ja valitsuse jaoks, vaid vastupidi.

Toimealade moodustamise ainuke õigustus on korrastada eri ametkondade poolt aastate jooksul ilma valitsuse teadliku koordineerimiseta ja hiilivalt läbi viidud regioonistumist. Kahjuks pole valitsusel selle põhjendamiseks pakkuda ühtegi analüüsi, mis tõestaks toimealade kasulikkust, sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi. On vaid eri ametkondade kitsad, vaikimisi ellu viidud huvid ja valitsuse poliitikute tahtetus tunnistada, et ametnikud on korraldanud regionaalpoliitilise jama. Läinud sajandi 50ndatel juba prooviti stalinliku otsekohesusega jaotada Eesti oblastiteks. Toonane katsetus pidas vaid aastakese. Juba siis sai selgeks «tehtud-mõeldud» stiilis reformimise mõttetus.Sama meelevaldne on toimealade piiride joonistamine. Valitsuse kava rabedust näitab Järvamaa näide. Esiteks joonistati Järva maakond Pärnu külge. Kui Kesk-Eestist hakkas kostuma proteste, et järvakat tõmbab Pärnusse vaid rand ja sedagi suviti, joonistati Järvamaa kõhklematult Tallinna külge. Tegelikult on aastaid maakonnast riigiasutusi evakueeritud iga ilmakaare suunas.

Taoline mõtestamata solgutamine õhutaski järvakaid välja ütlema, et regioonide moodustamise juures peavad saama oma sõna välja öelda ka maakonnad, keda piirkondade joonistamine puudutab. Elujõulisuse suretamine kahes kolmandikus maakondades ei tohiks olla ühe ministri ametissejäämise hinnaks.

Järvakad on üksmeelel
Ma ei kahtle, et kui Kesk-Eestis leidub piisavalt ühtemoodi mõtlevaid inimesi, siis valitsus peab omi plaane tehes sellega arvestama. Veel 15 aastat tagasi pilati pagulaseestlasi, kes võitlesid uskumatuna tunduva Eesti riigi taastamise eest. Täna tundub meile iseseisvus juba enesestmõistetavana. Nii ei tohiks meiegi võitluseta alla anda. Viimasel kuul on Järvamaal oma näo ja püsimajäämise üle palju ja tuliselt vaieldud. Järvamaa Infoportaalis korraldatud küsitlus tõestas, et pooled järvakad soovivad Kesk-Eesti regiooni, teine pool killustub nelja valitsuse pakutud regiooni pooldajateks.

Kesk-Eesti idee kaitseks ühisele seisukohale asunud nii erakonnad kui omavalitsused. Sellist üksmeelt pole Järvamaal ammu nähtud. See ei ole nali ega kollektiivne hullumine, vaid mõistmine, et teisiti pole võimalik. Nelja jõulise tõmbekeskuse moodustamisega kaotavad kõik peale nelja väljavalitud linna. Majanduslik õitseng koondub nelja keskusse ja ääremaa staatus ei taba üksnes Järvamaad, vaid teisedki maakonnad saavad peagi mandumist tundma.

Keskused suurlinnadest välja
Muide, 13 000 elanikuga Jõhvi näide tõestab, et regiooni keskus ei pea olema suurlinn. Kunagisest räämas ja unisest Kohtla-Järve satelliitlinnast on saanud koht, kus juhitakse kahte Eesti viiest suuremast linnast. Tänu riigipoolsele teadlikule soosingule on saanud Jõhvist Kirde-Eesti ettevõtlus- ja rahanduskeskus. Liialdamata on selle üheks olulisemaks põhjuseks egionaalsete keskasutuste kohalolek. See on arengu võti, millest nelja toimeala moodustamisel peavad suu puhtaks pühkima nii Paide, Rapla, Viljandi kui Jõgeva.Olen veendunud, et neli toimeala ajavad Eesti veelgi rohkem tasakaalust välja, kärpides tuntavalt maakondade konkurentsivõimet. Veelgi enam, toimealade moodustamisega kuulutatakse kadu maakondadele. Milleks on vaja kaasa kiita valitsuse lühinägelikule regionaalpoliitikale, kus inimeste elukvaliteedi asemel hinnatakse üksnes raha?

Kui valitsus sooviks Eesti erinevate piirkondade tasakaalustatud arengut, oleks mõistlik toimealade keskused kõik suurlinnadest eemal hoida ja hajutada need praegustesse maakonnalinnadesse. Muide, Soomes läbi viidud läänidereformiga ei muudetud meile omase iseenesestmõistetavusega Lõuna lääni keskuseks Helsingit, vaid hoopis Hämeenlinna.

Meil on vaja arukust kokku hoida. Peame teiega, head naabrid, läbi rääkima, et leida ühishuvisid, mis meid liidavad ja on kõigile vajalikud. Alles siis võime tasahilju rääkida Kesk-Eesti regiooni piiridest ning esitada valitsusele ühise ettekujutuse Kesk-Eesti arengust. Mulle tundub, et meil on ühiseid huve rohkem, kui esmapilgul tundub.

Rumal on ilma sisulise aruteluta tülli minna vaieldes, kes saab omale toimeala
pealinna. Küsimus pole selles millisesse linna keegi käima hakkab, vaid mis elu kohapeal elama hakatakse.

Kersti Sarapuu,
Keskerakonna Järvamaa piirkonna esimees