9. veebruaril suundus tantsijate rongkäik neljandat korda Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi esiselt platsilt kivihiide, et süüdata seal peotuli, austada esivanemaid ja anda kodukandist toodud lepituskivi maapõuest kaevandatud kivisöe eest. Et ilm tõepoolest põrmugi aastaajale kohane polnud, mindi mäkke mööda asfalteeritud rada. Leidus ka ettenägelikke peolisi, kes olid tantsujalatsiks kummikud valinud. Tõepoolest, kui mõned aastad tagasi võtsid rahvakultuuri juhtivad jõud päevakorda rahvariiete talvise variandi väljatöötamise, siis selliste kliimauperpallide puhul nagu tänavu tuleb hakata hoopis porivariandile mõtlema, et kummikud ja vihmakuued kah vajadusel meie kenade vöökirjade ja tikanditega ansamblisse sobiksid!
Peoliste tuju tõstmiseks oli mäejalamil asuv tantsuplats ja osa tuubikelguradagi kunstlumega kaetud.
Kõik said volilt tantsida
Mait Agu “Põhjamaaga” kuulutati tantsuosa pidulikult avatuks. Järgnesid Anna Raudkatsi lihtsamad tantsud, kus igal rühmal võimalik valida, kas varem selgeks õpitud lugusid kaasa kepsutada, kohapeal teistel õppida ja kah kähku ühineda või teiste lustimist kõrvalt vaadata. Viimasesse varianti ei võimaldanud eriti pikalt sisse elada lõõtsuv tuul.
Kui möödunudtalvisel peol astusid nii nais- kui segarühmad omavalitud tantsudega üles ka üksi või kaksi, siis seekord tantsis ühe rühmaliigi rahvas koos. Eraldi esinemisvõimalus anti ka meestele, kes esitasid “Karutantsu”. Väga palju oli kavva võetud ka lihtsamaid rahvatantse ja seltskonnatantse, nii Kristjan Toropi kui Ullo Toomi kogutuid, mis kõigile tiheda kepsutamisvõimaluse andis. See muutis peo kahtlemata rõõmsamaks ja külmetumisvõimaluse väiksemaks.
Efektne ja pisut õudne
<P>Traditsiooniks on saanud ka õletulestik. Et tulestiku asemel tossustik ei tekiks, on igal peol erinevaid nippe proovitud. Tänavu olid õled kottidesse topitud ja takunööride abil üles riputatud. Tule lippamine mööda nööre ja põlevate õlekottide allasadamine oli üsna efektne, mõne peolise arvates ka pisut õudne.Tõrvikurongkäigus jõuti suureks pimedaks Kohtla-Nõmme rahvamajja, kus Untsakate pilli järgi tantsiti. Sai vaadata ka filmi möödunudtalvisest peost ja lasta end õhtu juhil Aare Rebbanil mängima utsitada. Traditsioon on seegi, et päev läbi värskes õhus lustinutel on hundiisu, mis suupistelauale laastavalt mõjub, samuti ei ole ansambli mängimise ajal tantsupõrandal nõela kukkumise ruumigi.
Tantsurühmade juhendajate peojärgsel koosolekul tõdeti, et ka neljas Tuhamägede Tantsupidu läks korda. Taas kohtutakse samas kohas tuleval talvel. Ja ikka selles stiilis, et tantsulust esinemispalavikust üle oleks.
KAIE NÕLVAK
