Kümne aasta jooksul on Internet Eesti elanike jaoks saanud igapäevaseks ja enesestmõistetavaks. Paljudele on arvutivõrk töökeskkond, veelgi rohkem on neid, kelle jaoks Internet on suhtluskanal ja meelelahutusvahend.
Näib, et arvutiklaviatuuriga kahekesi olles tunneb inimene end privaatselt ning omaette. Just seetõttu on ta lähtuvalt kasvatusest ja väärtushinnangutest valmis ütlema (loe: klahvidel toksima) mõtteid, mis muidu sõnadeks ei vormuks. Ja mõnelgi juhul paljastub internetis kommenteerides muidu igati ontliku ühiskonnaliikme maski tagant küüniline ja kibestunud kodanik.
Julgen väita, et Eesti avalikkus on juba ammu mõistnud, et anonüümsetel kommentaaridel, mida internetiväljaanded puhuti kontrollimatult levitavad, ei ole sõnavabadusega midagi ühist. Tasub märkida, et eelnõu koostamise ajal nõudsid mitmed ajalehed justiitsministrilt, peaprokurörilt ja õiguskantslerilt aru, mida on ette võetud avaliku sõimu ohjeldamiseks.
Üht-teist on juba tehtud ka. 1. jaanuaril 2006. a jõustus uus Tsiviilkohtumenetluse seadustik, mis võimaldab kõigil oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ka siis, kui laimaja ei ole teada. Kohtumenetlusega peaks laimaja sellisel juhul kindlaks tegema. Ent täna kehtiva elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse järgi ei tohi teenuse pakkuja avaldada kliendi andmeid ilma tema nõusolekuta kellelegi, välja arvatud politseile jälitustegevuses. Seega ei tohi teenuse pakkuja anda neid andmeid ka kohtule väljaspool kriminaalmenetlust. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ütleb üheselt, et kohtul on õigus välja nõuda kõik tõendid. Elektroonilise side seadus keelab aga kohtule sellise info andmise. Seega on laimajad justkui kaitstud.
Tasub tähele panna, et anonüümsete kommentaaride piiramise vastu sõdib kõige innukamalt Res Publica, kelle ridadesse kuuluv endine justiitsminister vähem kui aasta tagasi kavandas plaani, mille kohaselt inimeste süüdimõistmine oli tabelisse kantud numbrite, mitte süütegude küsimus. Vägisi tundub, et sellegi plaani elluviimist kavandati anonüümsete vihjete alusel. Anonüümne kommentaar ei ole midagi muud kui anonüümkiri. Seda, kas anonüümkirjad peaksid olema lubatud ja tõsiseltvõetavad või mitte, peaksime küsima nende inimeste käest, keda naabrimehe anonüümse kaebuse põhjal 1940. aastatel Siberisse küüditati.
Reformierakond on alati olnud seisukohal, et vabadusega käib kaasas vastutus. Kui julged mõelda ja öelda, siis julge oma mõtteid ka tunnistada ja nende eest vastutada. Kedagi ei tohi karistamatult laimata ja laimu korral on igal inimesel õigus kohtusse pöörduda.
Maret Maripuu,
Reformierakonna fraktsiooni esimees Riigikogus
