Dabri?ius on koos nelja kaaslasega, kellest kaks tema kolleegid ja kaks, nagu hiljem selgub, filmimehed, Elistverre jõudnud poolteist tundi enne meid ja joovad meie saabudes Elistvere pargi pererahvaga kontoriruumis kohvi. Pärin, kuidas nad just Elistverest ilveseid küsida oskasid.
“Ma ei teagi, kas meie kiskjateuurijad käisid Eestis konverentsil või teie omad Leedus, aga igatahes levis kuuldus, et Eestis on loomapark, kus ilvesed hästi paljunevad, meieni just teadusringkondade kaudu,” ütleb Dabri?ius. Tel?iai metsamajandi juures tegutsevas loomapargis on küll hunte, hirvi, metskitsi, mägilambaid ja metssigu, ilvesed aga senini puudusid.
Elistvere loomapargi projektijuhilt Kaupo Ilmetilt pärin, kas “emigreeruvatel” ilvestel ikka “viisad” on ja kas neile leedu keelt ka on õpetatud, et nad uuel kodumaal hätta ei jääks.
“Keskkonnaministeeriumi ja maakonna veterinaarkeskuse luba loomade väljaviimiseks on olemas ja leedu keelt võivad mehed neile tee peal õpetada,” muheleb Kaupo.
Läbikukkunud plaan
Kui välja ilveseaia juurde jõuame, on loomapargi perenaine Asta Sarv, tema abikaasa Ants, parki teenindav veterinaararst Väino Miil, loomatalitajad Elo ja Aavo Melk ning Tartumaa Veterinaarkeskusest kutsutud abijõud, järelevalve peaspetsialist Erki Kippasto ja loomakaitse peaspetsialist Peeter Kukk seal juba tükk aega tegutsenud. Plaan number üks ? et ilvesed tulevad tavalisel ajal rahulikult sööma ning uinutipüssidega relvastatud Väino ja Erki lasevad neljale noorele ilvesele läbi võrkaia uinutinooled kintsu, on juba läbi kukkunud. Peale soliidses eas “matrooni” Ene, keda kodumaalt välja saatmine ei ähvarda, ei tulnud nimelt sööma mitte ükski ilves: loomad on kahejalgsete kahtlasest ümber aia sebimisest ilmselt omad järeldused teinud.
Nii et püssimeestel tuleb siiski aeda sisse minna. Ülejäänud jälgivad aia taga mängu ja jagavad aias olijaile infot loomade liikumise kohta. Liikumine on paraku ettearvamatu, ehku peale tulistamist ei saa püssimehed endale aga lubada, sest üks uinutidoos maksab oma pool tuhat krooni.
Lõpuks saab esimene loom uinutinoole kintsu ja peatselt teinegi. Esimene kiisu laseb kümne minuti pärast juba mõnusat unenurru.
“Tooge ta ruttu ära,” kamandab Asta Antsu ja Aavot, “uinunud loomal tekib üsna kiiresti alajahtumise oht.”
Peatselt kannavadki mehed esimese magaja suure kangatüki peal aedikust välja ja veterinaarid teevad kindlaks, et ta on meessoost. Nüüd oleks ka mõnd tüdrukut vaja, sest isased isekeskis teatavasti paljunemisega hakkama ei saa.
Teine pihta saanud loom on küll uimane, aga ei maga siiski korralikult.
“Uinutilahus läheb külma käes kissellitaoliseks ja ei taha enam ampullist välja voolata,” seletavad veterinaarid. Kui “sanitarid” pooluimase ilvese lõpuks välja tassivad, topitakse ta ruttu põhuga vooderdatud kasti: mine tea, äkki võtab ootamatult jalad alla. Veterinaari kiire pilk looma saba alla jõuab kindlaks teha, et tegemist on jälle “poisslapsega”.
Kolmas ilves, kes uinutinoole kintsu saab, ronib kohe pärast seda murdunud ladvaga puutüüka otsa, nii kolme-nelja meetri kõrgusele ja sätib end seal kenasti magama. Varsti ripubki teine seal, käpad ripakil, nagu märg pesu. Meestel ei jää üle muud kui otsida pikk toigas ja kiisu oksaharude vahelt ettevaatlikult välja nügida. Lõpuks potsatabki ta nagu küps õun pingule tõmmatud riidele.
Paraku on seegi isasloom. Neljas pihtasaanu pageb aga nii kõrgele puu otsa, et tema allatoomiseks oleks vaja vist helikopterit. Puude otsas kõlgub selleks hetkeks tegelikult kogu aedikusse jäänud ilvesepere, nii et asendajat pole põgenikule ka enam võimalik leida.
Rahvaloendus
Lahkumegi Elistverest hetkel, mil kogu aktsioon näib olevat nurjumisele määratud. Kui ülejärgmisel päeval Asta Sarvele helistan, kuulen, et kõik lõppes siiski õnnelikult.
“Taipasime lõpuks puude otsas olevad ilvesed korralikult üle lugeda,” ütleb Asta. “Ja lugesime kuidas me lugesime, üle seitsme ikka kokku ei saanud. Kuna kolme juba autos olevat juurde liites saime kümme, eelmise päeva “rahvaloenduse” tulemuste põhjal teadsin aga ilveseid kokku olevat üksteist, oli selge, et üks loom peab ikkagi veel kusagil maapinnal olema. Ants ja Väino, kes veel ainsatena aeda olid jäänud ? teised läksid juba tuppa sooja ?, leidsid ta ka üles ja said lõpuks magama. Ning see oli, taevale tänu, tõepoolest noor emasloom.”
Kuna Asta emaslooma tähistavat venekeelset sõna “samka” ei teadnud, siis ütles ta rõõmusõnumiga tuppa teiste juurde tormates, et neljas loom on “zenskogo roda”. Kõigi tuju tõusis selle peale mitme kraadi võrra ja leedulased alustasid kohe tagasiteed.
Vaatamata eelmise õhtu ärevatele sündmustele valitses Elistvere ilveseaias Asta sõnul neljapäeva hommikul taas rahu ja vaikus: kõik alles jäänud loomad olid oma kohtadel ja käitusid nii nagu tavaliselt.
“Too ilves, kes, uinutinool kintsus, kõrgele puu otsa ronis, oli samuti all,” ütleb Asta. “Ega ta seal puu otsas, muuseas, magama ei jäänudki. Jälgisime teda tükk aega binokliga ja ta tundus üsna ergas: ilmselt polnud külma käes sültjaks muutunud uinutilahust just kuigi palju looma ihusse jooksnud.”
Riskantse, aga lõpuks õnneks läinud “ilvesejahi” võtab Asta kokku ühe naerdes öeldud lausega:
“No küll on ikka hea, kui seitsmeni lugeda oskad!”
RIINA MÄGI
