Mis tegelikult on juhtunud? Tallinna võimuvõitluses ei põlatud ära kasutada kogu kritiseeritud ja põlatud musta poliitika-tegemise arsenali. “Faktulinit teha” saab ilmselt samuti väljendiks nagu ennesõjaaegne tupitsa-tegemine. Tegelikult “tehti faktulinit” kogu Eesti poliitikale. Selles asjas ei olnud üldse võitjaid. Kaotajad olid nii
näilist märtrikrooni ihkav keskpartei kui ise ennast võitjaks pidav uus võimuliit.
Ka need erakonnad – sotsiaaldemokraadid muu hulgas -, kes asjaga sugugi seotud ei ole, jäävad kannatajaks ja kaotavad mainet. Ennekõike aga sai hoobi Eesti valija. Järgmine kord jääb ilmselt palju seda ladina-ameerika seebiooperi sugemetega odavat pornofilmi meenutavat vaatemängu tülgastunult jälginud kodanikke valimispäeval lihtsalt koju. Ja mis õigusega saavadki poliitikud neile selle eest etteheiteid teha?
Res Publica on teinud kõike, mida lubas, ainult tagurpidi. Seejuures on Tallinna võimu ostmine siiski vaid vähetähtis võrreldes pettusega, mis riigi tasandil valijatele korraldatakse.
Parlament valitsuse kummitempliks
Lubati suurendada valijate ja parlamendiliikmete osa ja rõhutati avalikkust ja demokraatlikkust. Nüüd on parlament taandatud valitsuse kummitempliks.
Ei vaevuta isegi viisakusest demokraatliku traditsiooni vastu opositsiooniga väidelda. Süda läks soojak, kuulates parlamendikolleegi Stalnuhhini tunnistust Riigikogu kõnepuldist, et ta igatseb tagasi kunagise kolmikliidu aegu.
Mitte et toonane valimisliit ei oleks samuti puhuti teerulli teinud. Siis toimus parlamendis debatt, ettepanekuid ei hääletatud lihtsalt ja sõnatult maha, et – meil on hääli üle ja lihtsalt ei viitsi argumenteerida. Oponente austati vähemasti niipalju, et anti võimalus väidelda ja üritati oma positsiooni õigsust tõestada.
Rikastele jääb rohkem raha
Mäletan isegi neid mitmeid veenmisi ja vestlusi, mida koos tollase rahvastikuministri nõuniku Mihhailiga Toompeal pidasime. Jäime küll tollase opositsiooniga eri arvamustele, ent seda vastastikku austavalt. Tegelikult on kurb, et täna oleme seisus, kus opositsionäärina on häbi rääkida võimuliitu kuuluvate kolleegidega, kes ise kõnelevad piinlikkustundest, millega hääletavad oma valimislubaduste ja südametunnistuste vastu komisjonides ja parlamendisaalis.
Ehe näide respubliklikust demokraatiakäsitlusest oli hiljutine parlamendi hääletus selle üle, kas kaheksale Riigikogu liikmele, kes fraktsioonidesse ei kuulu, anda mõned fraktsioonidega sarnased õigused.
Sotsiaalliberaalid ei soovinud ju paljut – tööruumi, kus ühiselt koosolekuid pidada ja konsultanti, kes aitaks rahvaesindajaid igapäevases paberimajanduses. Et see aga murendaks parteide diktaati ja – oh õudust – võiks anda nakatavat eeskuju ka õmblustest kärisevale valitsuse juhtpartei liikmeile – hääletati ettepanek maha.
Lubati vähendada lõhesid ühiskonnas ja tagada õiglasem korraldus. Nüüd tegeldakse maksureformiga, mis jätab rikastele rohkem raha kätte ja teeb vaesed veelgi vaesemaks.
Samas põhjendatakse näiteks paljulapseliste perede toetuste tõstmise võimatust rahanappusega. Sisse on viidud emapalk, mille suurus erineb kordades. Tuleval aastal antakse emapalga ülempiiri tõstmiseks 134 miljonit, samas vähenevad aga muud lastetoetused üle kahe miljoni krooni. Osavalt lõpetatakse puudega inimese hooldajatoetuse maksmine riikliku toetusena, ravikindlustusseadusesse kirjutatud ja
järgmisest aastast rakenduma pidanud sõidukuluhüvitist (et inimene, kel
pole rahaliselt võimalik arstile saada, saaks abi haigekassast) ei tule. Ja nii edasi.
Valus õppetund poliitikutele
Lubati teadmistepõhist majandust ja hariduse kvaliteedihüpet. Esialgu segased ja erisuunalised pisiinitsiatiivid hariduskorralduses on kasvanud meie üldharidust segi pöörata ähvardava nn XXI sajandi kooli programmini.
Riigikogule esitatud eelnõudega ei ole seejuures rahul ei õpetajad, koolijuhid, omavalitsusliidud ega lapsevanemad.
Ühesõnaga, uue poliitika sildi all sooritati korralik petuskeem. Loodetavasti on kogu loos siiski ka midagi positiivset. Hetkel näikse selleks olevat lihtsalt õppetund. Poliitikuile, valijaile, arvamusliidreile ja uut erakonda püsti upitanud ärieliidile. Sellised eksperimendid on ohtlikud. Sotsiaaldemokraatide arvates on kõige suurem oht Eestile ideaalide ja suurte ning edasiviivate ideede taandumine. Loodetavasti teeme sellest kõik omad järeldused. Pealegi on õppimisvõime positiivne nähtus.
JARNO LAUR,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
