Selle nädala teisipäeval oli Heino Kiik Mustvee Gümnaasiumi külaline, et esitleda oma mälestusteraamatut “Mitteminister”. Lisaks tänastele koolilastele vaatasid saali esimestest ridadest talle vastu tollesama mälestusteraamatu tegelased, kunagised klassikaaslased Pärja ja Uno Pärn, Valter Jaanus, Anton Tamm ja Bernhard Liis. Kuigi ühine kooliaeg sai sõja tõttu kesta vaid kaks aastat, on koolisõprus püsinud tänase päevani. Seekord olid aga kõik oma kooli poisid ja tüdrukud – nii kadestamisväärt nooruslikud õpilased kuuekümne aasta tagant kui ka praegused Mustvee koolilapsed.
Kuidas saada kirjanikuks?
Tänane kirjanik võis rõõmuga tõdeda, et kunagise Mustvee Gümnaasiumi ärgas vaim pole kuhugi kadunud. Kirutagu siis pealegi tänapäeva noorust, keda vaimsed väärtused ega kodukandi ajalugu ei huvita. Igatahes Mustvee õpilaste nutikad küsimused tõestasid küll suisa vastupidist ning küsimustel ei tahtnud kuidagi lõppu tulla. Huvituti nii sellest, milliseid hindeid tulevane kirjanik koolis sai, mis olid lemmikõppeained, lemmikraamatud ja kes lemmikõpetajad, missugused olid kooli traditsioonid, kui ka sellest, mismoodi kirjanikuks saadakse. Lisaks kõigele taheti teada, kuidas valmis sari “Maailma viljad”, kust pärineb huvi aianduse vastu, missugused on kirjaniku argipäevad, milliseid hobisid ta harrastab jne.
Vastajal tuli tunnistada, et ta oli Mustvees päris tavaline koolipoiss, nagu 15 – 16-aastased ikka. Tõsi küll, tööharjumused olid kodunt sisse juurdunud ja karjapoisikarastus aitas füüsiliselt vastu pidada ning alates seitsmendast eluaastast oli tal olnud komme lugeda kõike, mis kätte juhtus.
“Poisid selles eas pole veel eriti õppijad,” arvas kunagine koolipoiss Heino Kiik. “Matemaatika oli raskevõitu, aga jagu ma temast sain,” pidi ta tunnistama. Tammsaare mõttearendused tundusid noore inimese jaoks tollal liiga pikad ja keerulised ning midagi hirmsamat eesti keele grammatika kontrolltööst oli raske ette kujutadagi. Huvi õppimise vastu süvenes tõeliselt alles hiljem – Räpina aianduskoolis ja selle järel kõrgkoolides.
“Ma ei teadnud õieti kuni kolmekümne viienda eluaastani, et minust kirjanik saab,” täheldas paljude raamatute autor. Sellele poisile aga, kes saalist küsis, mida peab tegema selleks, et kirjanikuks saada, teadis ta tänaste kogemuste põhjal siiski kinnitada: “Peab huvituma kõigest, olema tohutult tähelepanelik, rännuhimuline ja väga palju lugema.” Kui arvestada seda, et praegu, mil Heino Kiik aastate poolest võiks ammu juba pensionipõlve pidada, kirjutab ta iga päev, välja arvatud pühapäeviti, ja ilmutab igal aastal raamatu ning tal on enda sõnul kümne järgneva aasta peale töö teada, siis tuleb sellesse loetelusse enesestki mõista lisada töökuski.
Neljas mälestusteraamat
“Topeltminister” on Heino Kiige mälestusteraamat, järjekorras neljas. See on raamat kirjaniku varasest noorusest aastatel 1943 – 1948. Ühe osa sellest moodustavadki kooliaastad Mustvees. Sõja tõttu jäi raamatu autoril ja ta klassikaaslastel kool pooleli. Gümnaasiumist sai laatsaret ning Heino ja ta viie maalt tulnud kaaslase peatuspaik nn Kõivu pansion ehk pagar Kõivu maja, kus kooli ajal peavarju saadi, pommitati maatasa. Nii jäigi vaid kaks ühist aastat klassis, kus kokku oli 46 õpilast. Ometi on see olnud aeg, mida annab mäletada ja mälestusteks kirjutada ning tollane olustik ja koolilaste elu tuleb raamatust lugejale üsna tõepäraselt ka silme ette.
Raamatus on kirjeldatud ka Heino Kiige Mustvee kooliaastatele järgnenud töötamist “Talurahvalehe” toimetuses, õpinguid Räpina aianduskoolis ning Tartu Ülikoolis, sõjajärgseid aastaid Tallinnas ja Tartus jne. “Mustveel on minu elus siiski oluline koht. See oli esimene kord, kui tulin kodust ära omaette elama. Ja siit see tee laia maailma mul õieti algaski,” tunnistas Heino Kiik möödunud nädalal kohtumisel oma kunagises koolisaalis.
“Kuidas te kõiki neid vanu asju nii hästi mäletate?” küsis üks koolilastest. “Pidage päevikut. Kui kasvõi kolm-neli rida iga päev üles märkida, võib see tulevikus palju rääkida. Üksainuke ridagi toob teinekord silme ette mõne pildi,” soovitas kirjanik.
“Maailma viljad” häda sunnil
Õppima asumine Räpina aianduskoolis oli tulnud üsna juhuslikult. “Hakkasin Räpinas õppima ilma aiandushuvita, lõpetasin tõelise aiandushuviga ja kiitusega,” võib Heino Kiik nüüd tunnistada. See huvi kestab õieti tänase päevani, kui arvestada, et aastas neli-viis kuud on ta enda sõnul praegugi veel aednik oma väikeses talus. “Olen ju ikkagi talupoiss ja ilma füüsilise tööta ei oska olla. Mul on seal isegi minitraktor, teen sellega kõik ära, vean sõnnikut, kruusa ja kõike, mis vaja. Ja mis peaasi, rajan sinna dendroparki. Tulge vaadake viiekümne aasta pärast mu aeda,” kutsus kirjanik.
Ometi oli tema populaarteadusliku sarja “Maailma viljad” ilmumine saanud võimalikuks omal ajal häda sunnil. “Muutusin ju pärast “Tondiöömaja” ilmumist riigivastaseks. 1979. aastal seisid mul viie romaani käsikirjad avaldamata. Kui ei saanud kirjanik olla, siis hakkasin populaarteaduslikku raamatut kokku panema, agronoom, nagu ma olin. Tegelikult oleksin ma selletaolist raamatut ise kunagi väga lugeda tahtnud”.
“Ja sina, Heino, seda ei kirjutanudki…”
Kui lapsed saalis külaliselt tema lemmikõpetaja kohta küsisid, oli vastus kiire tulema: “Muidugi Lulla”. Selle peale valgus lai naeratus ka kunagiste klassikaaslaste näole. Lulla oli August Lumingu hüüdnimi, kellest siiani peaaegu legende räägitakse ja kes oli jätnud sügava jälje paljude hinge. Lumingut meenutasid omaaegsed klassikaaslased päris palju ka hilisemas vestlusringis kooli kaminaruumis. Temast on palju juttu ka raamatus.
Kooliaja parima sõbra ja pinginaabriga Anton Tammega istuti kõrvuti ka seekord kaminaruumi pingile. Nemad olid ju ka ühe küla poisid ning Antonile oli kirjanikust klassivend Mustveesse seekord ka esimesena oma vastilmunud raamatu lugeda toonud. “Aga tema oli meie klassi Toots,” osutas Heino Kiik Valter Jaanusele. Viimane ei jätnud seekordki juhust kasutamata ja heitis valgust mitmetele seikadele ja sündmustele, mida raamatus kirjeldatud ei ole. “Ja sina, Heino, seda ei kirjutanudki…” pöördus siis kunagise klassivenna poole. “Ma olen ju sinust ühe päeva vanem ja loodan, et annad mulle kui vanemale inimesele andeks,” leidis Valter. “No näete siis, kui suur tung tal ennast väljendada on, ta peaks ju ka raamatu kirjutama,” nöökas teine vastu.
Koolimälestusi näis kunagistel klassikaaslased jätkuvat lõputult, mida tänastel mustveelastelgi põnev kuulata oli. Raamatut ei õnnestunud siinkirjutajal aga vaatamata pingutustele leida kusagilt ümbruskonna raamatukogudest ega müügilettideltki. See oli kas välja laenutada või ära müüa jõutud. Järelikult on otsitud ja hinnatud ning see peaks iseenda eest rääkima.
VAIKE KÄOSAAR
