2. veebruar on nimelt märgalasid kui terviksüsteeme, st kui kalade kudemise, lindude pesitsuse ja rände, saastunud sademevete filtreerimise, reostunud pinnavete puhastamise, puhta vee säilitamise jne seisukohalt olulisi ökosüsteeme kaitsva konventsiooni (see sõlmiti 33 aastat tagasi Iraani linnas Ramsaris) sõlmimise aastapäev. Kuna Endla looduskaitseala on üks Eesti tosinast rahvusvahelise tähtsusega märgalast ehk nn Ramsari alast, siis on märgalade päeva tähistamine seal iga-aastaseks traditsiooniks.
Kuna tänavu tahtsid kaitseala töötajad tähistada märgalade päeva koos Vaimastvere noorkotkaste ja kodutütardega, tuli tähistamiseks valida koolivaba päev. Möödunud laupäeval võetigi ette ühine retk Endla järve äärde ja tagasi.
“Tahtsime lastele näidata, et ka talvel pole märgala paksu jää ja lume all olev tühermaa, kus elu täiesti välja surnud. Pealegi arvas kaitseala direktor Toomas Võime, et kui Vaimastvere lapsed suuremaks saades niikuinii kaitsealal talvist loomade loendust tegema hakkavad, siis võiks neile juba praegu aimu anda, missuguseid “visiitkaarte” loomad lumele jätavad,” ütles kaitseala spetsialist Katrin Möllits.
Lood lumel
Laupäevase retke tegid kaasa 20 Vaimastvere Põhikooli II-VIII klassi õpilast. Nooremad neist mõistagi alles valmistuvad noorkotkaks või kodutütreks saama. Kaasas olid ka mõned lapsevanemad. Kuna osal retkelistest olid suusad ja osal mitte, jaguneti kahte rühma ning mindi Endla järve äärde kaht eri marsruuti pidi. Ühe rühma teejuhiks oli Katrin Möllits, teise rühma teejuhiks teine kaitseala spetsialist Kai Kimmel.
“Hundijälgi me ei näinud, küll aga jänese-, hiire-, rebase-, metskitse- ja metsseajälgi. Koprad olid Mustjõe ääres mütanud ja kaski langetanud. Ning kuna Kärde peakraav on jäävaba, tunneb ennast praegu väga hästi ka saarmas: ta oli innukalt oma territooriumi märgistanud ja jätnud suisa klassikalisi jälgi,” ütles Katrin Möllits.
Vaadata oskajale võivad loomajäljed päris põneva sü?eega lugusid jutustada. Katrin Möllitsa juhitud rühm leidis teel Endla järve äärde näiteks metsnugise jäljerea, mis andis tunnistust sellest, et põhimõtteliselt ujuda oskav pisikiskja polnud raatsinud jõe ületamiseks oma kena karvakasukat märjaks teha. Ta oli kõigepealt roninud vee kohale kaldu vajunud puutüvele ja sooritanud sealt graatsilise planeeriva hüppe teisele kaldale.
Endla järve äärses matkamajas ootasid retkelisi Vaimastvere noorkotkaste ja kodutütarde juhi Laine Valdmaa ning kaitseala spetsialisti Erika Purgeli keedetud tee ja küpsetatud vorstid. Nii jätkus noortel jaksu ka tagasiteeks.
Vaimastvere kool soosib Katrin Möllitsa sõnul igati noorte looduskasvatust ja tihedaid suhteid Endla looduskaitsealaga. Ja mõned selle kooli vilistlased on kaitseala tegemistesse nii sisse elanud, et ei pea paljuks näiteks talvise loomaloenduse ajaks sõjaväest puhkust võtta, et iga-aastane “rituaal” taas kaasa teha.
Sood filmiks
Üleeile istusid Endla looduskaitseala töötajad siiski märgalade päeva tähistamiseks korraks ka isekeskis kokku. Kaitseala teadustööst rääkimise kõrval andis selleks ajendi ka üks äsja valminud film. Geograaf Heikki Bauert on nimelt maha saanud dokumentaalfilmiga “Kuidas sood paistavad inimesele”, mille tegemisel olid talle teiste konsultantide kõrval abiks ka Endla looduskaitseala spetsialist Kai Kimmel ja Tooma Soojaama juhataja Andres Kimmel. Mõlema kommentaarid on ka filmilindile jäädvustatud. Kuna kaitseala oli värskelt soode-filmi koopia omanikuks saanud, oli paras märgalade päeva puhul seda ühiselt vaadata. Kus ja millal laiem publik filmi näha võib, ei oska öelda.
“Neile, kes kaitsealale külla tulevad, võime meie seda näidata: kadedad me pole,” ütles Katrin Möllits.
RIINA MÄGI
