Hea uus vallaruum ootab teie toetust

TASUTUD TEKST

Kui 170 aastat tagasi hakati mõisnike käest talusid ja maid päriseks ostma, eelnes sellele mõttelaadi muutus. Enne meil siin Liivimaal, veidi aega hiljem ka Eestimaa kubermangus. Minu emapoolne vaarisa Mart pöördus ostu-
sooviga mõisniku poole 135 aastat tagasi. 1886. aasta suvel ostetud talus, mis on kuulunud nii Vaimastvere kui ka Jõgeva valla koosseisu, on nüüdseks koos minu perega elanud viis inimpõlve.


Minu vaarisa ostis endale talu ikka soovist töötada parema homse nimel, vaadata pilguga tulevikku. Nii on meie talus toimetatud läbi kolme sajandi. Tegeletud oma asjaga, aetud oma vagu, elatud oma elu. Olgugi et vahepealsetesse aastatesse on jäänud ka raskeid ja keerulisi sõja- ja okupatsiooniaegu. Siit on mindud laia maailma, ära oldud ja ikka ja alati tagasi koju tuldud.
Sest kui eesmärgid on paigas ja mõttelaad tulevikule suunatud, läheb elu positiivselt edasi.

Vajame mõttelaadi muutust

Võib öelda, et elus ongi kaks erinevat mõttelaadi: kas elatakse oma elu või teiste elu. See kehtib ka omavalitsuse kohta. Kui suur osa koalitsiooni energiast läheb opositsiooni avalikule siunamisele, et kuidas küll valitsejaid segatakse ja nende üllaid ideid ei lasta ellu viia. Ja pärast vahepealset võimust eemalolemist on põhjust jälle ajada kõik hädad ja mured eelmiste valitsejate kaela. Ainult nemad ise on kuldsed. Nii kulub oluline aur teiste tegemiste ja plaanide arvustamisele, mitte enda elule ja tegevusele. Aga eks nii ole alati, kui endal saavutusi vähe, tuleb pisendada teise saavutusi ja ideid.
Iseenesest on see mõttelaadi erinevus. Oma eluga tegeledes on lihtsam keskenduda tulemusele, seada sihte tulevikuks. Teiste eluga tegelemisega kaugele ei jõua, sest see on tühi aja ja energia kulu. Kahjuks kohtame aga tänases päevas aina rohkem igal sammul neid, kes ei räägi enda saavutustest, vaid pigem teiste halvustamisest. Ja see on nii diametraalne erinevus kahe mõttelaadi vahel, et pärsib ka omavalitsuse arengut.
Sel nädalal tähistas Eesti Arhitektide Liit oma 100. aastapäeva ja sel puhul sai sõna liidu esimees Andro Mänd. Selle sajandi Eesti arhitektuuris on tema sõnul üks kõige märkimisväärsem saavutus linnade keskväljakutele suunatud missiooniprojekt „Hea avalik ruum“, mille üle tõeliselt uhkust tunda. Liidu esimees tõi paljude väikelinnade keskväljakute seast esile Elva ja Tõrva.
Kui enne uue keskväljaku rajamist olid Mändi sõnul need linnad Eesti kaardilt peaaegu unustuse hõlma vajunud, siis kaasaegne keskväljak muutis totaalselt nii selle linna elu kui identiteeti. Tõi nad tagasi Eesti kaardile ja kõik muu sellega kaasneva.
See sundis lähenevate valimiste eel endalt taas küsima, et kas siis suure Jõgeva valla keskus Jõgeva peabki jääma vaikseks, nähtamatuks, tühjaks linnaks, kuhu pilkupüüdvat keskväljakut ei tule?
Eelmisel aastal alustasime ka Jõgevale keskväljaku rajamist. Arhitektuurivõistlus andis mitmeid suurepäraseid töid ning arhitektide huvi Jõgeva vastu oli suur, kuna see võistlus tundus olevat reaalne. Töid ei tehtud riiulisse. Ja võistluse žürii vali välja ka tugeva võidutöö, mille maamärkideks on Eesti kõrgeim lipuvarras ja samaväärne külmasammas. Mõlemad iseloomulikud valikud Jõgevale, mida tuntakse kaugemal ikka külmapealinnana ja paigana, tänu millele säilis pühitsetud sini-must-valge. Neid valikuid ei tehtud kohalike soovist. Need tegid kõrvalt Jõgevale vaatavad inimesed. See, mis neid kõnetab.
Kaasaegne keskväljak koos iseloomulike detailidega toovad siia inimesi. Paljudki avastavad enda jaoks Jõgeva. Mõnedki esmakordselt. Oleks naiivne arvata, et selline vaatamisväärsus ja külaliste huvi ühele omavalitsusele korda ei lähe. Läheb kindlasti ja kuidas veel. See avab linna ja kogu valla jaoks sootuks uued võimalused tuua siia suuri kontserte ja etendusi. Kas me seda siis tõesti ei taha? Usun, et enamik meist tahab.

Teelahkmel on võti valija käes

Muidugi on lihtsam niisama nokitseda ja kiruda konkurente, kes kaikaid kodaratesse loobivad ja rahulikult elada ei lase. Keskväljak ei ole aga ainus, millega Jõgeva võiks lähiaastatel eristuda paljudest teistest väikestest maakonnakeskustest. Selleks võiksid olla ka kaasaegne tervisekeskus, kõiki teenuseid pakkuv renoveeritud vallamaja, korrastatud spordiväljakud igas suuremas piirkonnas või multifunktsionaalse kasutamisega jäähall. Neist viimase kallal, mille küll praegune koalitsioon otsustas isegi valla spordi arengukavast välja võtta, on asjatundmatud piisavalt keelt teritanud.
Kõik need eelpool nimetatud suured rajatised kannavad aga endas mõõdet, mis puudutavad inimesi ka väljaspool meie valla piire. Seda enam, et Jõgeval on kanda ka maakonnakeskuse funktsioon. Kõik, mida me siia loome või ehitame, teenivad kaudselt kogu maakonna huve ja on mõeldud sootuks suuremale kasutajate ringile kui ainult Jõgeva vald. Samas usun, et terve maakonna huve teenivad rajatised toovad kõige suuremat kasu ja tulu ikka meile, Jõgeva vallale. Meie inimestele.
Seepärast tõstatubki nüüd taas küsimus mõttelaadist. Selle olemusest ja muutumisest. Viib mõtted tagasi aega üle-eelmisse sajandisse, mil meie esivanemad hakkasid talusid ostma.
Tahaks väga loota, et eelseisvad kohalike omavalitsuste valimised muudavad senist mõttelaadi, kus Jõgeva, maakonna suurim vald, on ennast juba nagu eos väikeseks ja vaikseks mõelnud. Kus ei julgeta suurelt unistada ega tegutseda. Kõnnitakse kikivarvul, et elu uinuks.
Ka neli aastat tagasi toimunud haldusreform toimus ikka selleks, et igal omavalitsusel oleks rohkem julgust, jõudu ja oskusi ette võtta suuri asju. Mitte nokitseda vaikselt oma nurgas ja kurta selle üle, et miks küll teised nende tublidusest aru ei saa.
Et seda kõike muuta, tuleb langetada valimistel õige valik, ikka oma valla inimeste heaks.
Meie kõigi käes on võti, kas anda meie koduvallale uus, tulevikule suunatud hingamine või jääda vaikseks nurgas nokitsejaks. Loodan teie peale, hea valija.

Tiit Lääne,
Erakond Isamaa, nr. 146

blog comments powered by Disqus