Seoses vaikimise kui märgiga meenub mulle üks professor Lotmani omaaegne loeng Tartu ülikoolis, kus ta tõi näite vene 18. sajandi kirikukultuurist. Kui suured lõhelised läksid kevadel kudema, siis kirikupea andis sel puhul korralduse vääriskalade kudemise ajal suurte jõgede kallastel asuvates kirikutes mitte kirikukelli lüüa, et lasta kaladel segamatult toimetada. Lotmani silmis oli seda meile öeldes üks huvitav helk, kui ta noortele üliõpilastele sellest kultuurilisest fenomenist rääkis. See helk ütles neile, kes oskasid professori seda erilist pilku püüda, et see näide oli ütlejale palju olulisem kui vaid üks tavaline loengutes üliõpilastele selgituseks toodav huvitav kultuurisemiootika näide. Aastakümneid hiljem tundub mulle, et see näide sobiks hästi sissejuhatuseks valdkonnale, mida võiks nimetada haritusesemiootikaks.
Kultuur kui tapeet on uus väljend, mis öeldi välja seoses professoritest abikaasade Juri Lotmani ja Zara Mintsi paarikümnetuhandese raamatukogu üleandmisega Tallinna Ülikoolile. Kultuur kui tapeet otsib veel meie ajakirjandus?argoonis endale kohta. Kuid mul pole siiski erilist kindlust, et see uus väljend hakkab väga laialt levima. Põhjus on lihtne, sest meil pole just palju peresid, eriti pärast 20. sajandi teise poole raamatuhävitusi, kes saavad öelda, et nad on kasvanud üles kodus, kus kõik seinad olid kaetud raamatutega, mis oli lastele mängimiseks nagu lõbus tapeet. Seega oleme väike rahvas ja meil pole välja panna palju inimesi, kes vaimses oaasis üles kasvanud.
Vaimsuse oaas
Vaimses oaasis kasvanuid pole meie ühiskonnas palju. Võib mõista Juri Lotmani lapselapse imestust, kui ta vanasse Tartu ülikooli kultuuriteooriat õppima minnes avastas, et vanaisa-vanaema koduselt raamaturiiulilt, mida ta lapsena kujutas kui lõbusat tapeeti, leiab ta enam talle õpinguteks ja teadustööks vajalikku erialakirjandust kui siinse suure kuulsa ülikooli raamatukogu riiulitelt. Noor üliõpilane tabas end mõttelt, et vanaisa raamaturiiulil olevad raamatud olid professorist vanaisale sageli kultuuriteooria klassikaliste teoste autoritelt väga isiklike pühendustega kingitud. Võib mõista noore vaimset pagasit koguva inimese imestust, et need suured ja Eestis ka kohalikele professoritele kättesaamatuna tunduvad teadussuurused olid olnud tema enda vanaisa kolleeegid-mõttekaaslased ja ka lähedased sõbrad. Akadeemilistes väikelinnades võib selliseid akadeemilisi oaase kohata ehk sagedamini kui suurtes tööstuslinnades. Kui rääkida 20. sajandi teisest poolest, siis võib neid vaimseid oaase totalitarismisüsteemis ka akadeemilisteks getodeks nimetada. Tean omast kogemusest noori inimesi, kes ise sellises akadeemilises koosluses üles kasvanuna said alles gümnaasiumi lõpuklassides suuremasse linna kolides teada tõsiasja, et kõigi klassikaaslaste vanematel polegi kõrgemat haridust, teadushuvist rääkimata. Mida siis veel akadeemilisest oaasist rääkida.
Raamatukogudel on hing
Vanad raamatukoguhoidjad ja muidugi suur osa teadlastest usub, et raamatukogudel on oma hing. Vanades raamatukogudes räägitakse isegi kindlatest vaimudest nagu näiteks Tartu ülikooli vanas Toome raamatukogus teati kindlalt, et selle maja vaim on selle raamatukogu esimese direktori prof. Morgensterni vaim, kes käib öösiti oma kunagisi valdusi vaatamas. Seetõttu on imelik, et tänased professionaalsed bibliograafid selle vana tõe vahel unustavad või poevad oma elu lihtsamaks tegemiseks mingite arusaamatute ettekirjutuste, surnud kirjatähe taha. Olen korduvalt kuulnud teadlaste-kultuuritegelaste sugulastelt, kes tahaksid ülikooli(de)le oma kuulsate sugulaste raamatukogusid kinkida, et nende soovi säilitada teadlase kogu tervikuna, nagu seda tehti täiesti enesestmõistetavalt vajadusel 19. sajandil, täna enam sugugi ei aktsepteerita. Tulemuseks ongi olukord, et nii mõnedki väga huvitavad ja tulevase teadlaste ning spetsialistide põlvkonna jaoks üliolulised raamatukogud jäävad meile lihtsalt kättesaamatuiks või lõhutakse väikesteks osadeks, mis ei säilita enam nende raamatukogude kogujate vaimu, mis säilib tegelikult vaid raamatukogus kui tervikus.
Professor Lotmani puhul rõhutavad kõik, et ta lihtsalt oskas kogu elu ja kõikjal, kus ta oli, enda ümber toreda vaimse keskkonna luua. Teda tundnud inimesed on imestanud, et isegi surma poolt märgistatuna haiglapalatis olevat ta osanud luua vaimse keskuse, mis oli juba ukselt palatisse sisenejale tuntav. Palatis oli kõlanud Mozarti muusika ja professorile, kes oli ise kaotanud lugemisvõime, loeti raamatuid ette.
Rebekka Lotman kirjutab (Postimees, 24.03.2005, lk. 4) oma vanaisast, kuulsast semiootikust prof. Juri Lotmanist. Olles suur teadlane, ei kadunud laps vanaisas lõpuni. Noor ajakirjanik mäletab, et vanaisa oli hea kaaslane, kes lastelastega turakat või pimesikku mängis. ?Ta oli meie jaoks võrdne mängukaaslane, mitte suur teadlane. Tema suurust hakkasime aimama alles teismelisena,? meenutab üks tema lastelastest aastaid hiljem. Juri Lotmanile lähedal olnud inimeste arvates oli tal eriline võime ka argiprobleemide puhul asju täiesti teisiti, päris uue nurga alt näha.
PEETER JÄRVELAID,
professor
