Haldjamaal tutvuti metsaeluga ja otsiti haldjatolmu

Kui mujal tegutsevad detsembris jõulu- või päkapikumaad, siis Saare valla kultuuri- ja turismikeskus Kalevipoja Koda kutsus lapsi jõulueelsel ajal hoopis haldjamaale. Nähtaval kujul astusid seal laste ette murueide tütar Saskia, inimesehaldjas Laleia ja majahaldjas Hilda Laime, ent küllap oli tiivulisi tegelasi nähtamatul kujul veelgi kuskil toimetamas.


Möödunud teisipäeval tulid Kääpal tegutsevale haldjamaale seiklema Tartu Maarjamõisa lasteaia lapsed. Neid tervitas rahvamaja trepil kuldsete juustega murueide tütar Saskia, kes uuris, mida ja kui palju lapsed üldse haldjatest teavad. Esimese haldjana, keda nad teavad, nimetasid lapsed hambahaldjat. Ja Saskia ehk siis tegelikult Ruth Lehise (ametilt on ta Kalevipoja Koja huvi- ja projektijuht) sõnul olevat see nii ka teiste gruppidega. Mine tea, võib-olla tuntakse hambahaldjaid seepärast nii hästi, et neil on konkreetne asi ajada: nad koguvad öösiti lastel suust ära tulnud piimahambaid kokku.

Aga olemas on ka metsahaldjad, majahaldjad, inimesehaldjad, kes igaüht kaitsevad jne. Saskialt kuulsid lapsed, et haldjatele meeldib naerda, kõditada, end puulatvades vihtlemas ja järvedes jahutamas käia. Kaht viimast asja tehakse suvel.

Saskia kutsus lapsed, õpetajad ja mõned haldjamaale kaasa tulnud emad rahvamaja saali, kus neid ootas metsavana Vahur ehk Vahur Sepp. Tema rääkis sellest, millised loomad meie metsades elavad ja kuidas inimene peaks käituma, kui ta mõnega neist kohtuma peaks.

“Meie metsades elavatest loomadest pole tegelikult ükski inimesele ohtlik,” kinnitas Vahur Sepp. “Kõige ohtlikumad on ehk puugid, kes tõsiseid haigusi levitavad ja kelle vastu on end keeruline kaitsta. Karu seevastu pole tavatingimustes ohtlik: inimest nähes ta üldjuhul põgeneb. Kui ta aga miskipärast ära ei jookse, siis tuleb temaga rääkida, kuni ta möiratab ja minema tormab. Inimene ei tohiks aga ühegi looma eest ära jooksma hakata. Kiskjate meelest jookseb metsas ainult toit ja inimene ei ole ju ometi toit.”

Onu Vahur võttis jutuks ka laste jaoks natuke hella teema: loomade küttimise. Tema sõnul tuleb metsaelanikele jahti pidada selleks, et looduses tasakaal säiliks, st et kedagi poleks liiga palju. Kui näiteks ilveseid saaks üleliia, sööksid nad metskitsed ära ja jääksid lõpuks ise nälga. Küttimine on vajalik ka selleks, et loomad ikka metsas püsiksid ega tükiks asulatesse inimestele naabriks.

Haldjatolmu otsimas

Onu Vahur rääkis põnevaid lugusid sellest, kuidas metsaasukad omavahel võimusuhteid selgitavad ning üksteisele sõnumeid jätavad. Tal oli kaasas nii loomade tegutsemisjälgedega puutükke kui ka loomade sarvi ja pabulaid. Pargitud loomanahkadega lubas ta lastel isegi mängida. Mitu poissi traavisidki, tohutu karunahalahmakas ümber, mööda saali ega suutnud “karutralli” kuidagi lõpetada.

Metsa- ja loomajututunni lõpetas inimesehaldjas Laleia saabumine. Laleia ehk tegelikult Ulvi Tamm (päriselus on ta Kalevipoja muuseumi juhataja) tuli kurtma, et kivihaldjas on temalt ära näpanud kotikese sädeleva haldjatolmuga ning et see tuleb üles otsida, sest tolmu läheb Laleial õhtul kindlasti vaja. Lapsed läksidki Laleia ja Saskia juhatusel haldjarajale seiklema ja haldjatolmu otsima. Varsti jõuti puukuuri juurde, kuhu oligi midagi peidetud. Aga nagu selgus, polnud see mitte haldjatolmukotike, vaid tops sedeliga, millel oli kirjas, et kotikest tuleb otsida siili juurest. Siilikuju juurest leiti paraku järgmine topsike järgmiste juhistega. Sama kordus veel mitu korda, kuni lõpuks leiti üles ka väärtuslik haldjatolm.

Äkki nägid Laleia, Saskia ja lapsed, kuidas üks punase jopega poiss ühe puu kallal ragistama hakkas ja selle oksi murdis. Kohe sai ta ka karistada: haldjad muutsid ta halliks vanameheks, kes pidi majahaldjas Hilda Laime majapidamist korras hoidma. Haldjad ja lapsed loitsisid haiget saanud puu taas terveks ja läksid siis Hilda Laimele külla: tema mõnus madal palkmaja (tavaliselt nimetatakse seda kasakamajaks) oli sealsamas.

Hilda Laime (ehk tegelikult Natalja Mägi) oli natuke käreda jutuga, aga ajapikku selgus, et ta on tegelikult päris lahke tegelane. Ta luges lastele jõulujuttu, teised haldjad pakkusid aga lastele, õpetajatele ja vanematele teed ja piparkooki.

Rutiini ei teki

Majahaldja juurest mindi tagasi rahvamajja, et valmistada tõiv ehk tõotus, mis aitaks rumalal poisil, kes puule haiget tegi, haldjate käest andeks saada. Iga laps sai mõne käbi värvida ja see kinnitati männiokstest pärja külge. Nii saigi valmis tõiv. See riputati haiget saanud puu külge. Ning siis avanes äkki kasakamaja uks ning sealt tormas välja taas poisiks saanud punase jopega tegelane. Hõigates, et ta ei tee enam kunagi puudele haiget, kadus ta kõigi nelja tuule poole.

Nagu selgus, oli lastel kasakamajja veel asja, sest sinna oli vahepeal keegi suure kingikoti toonud. Selle sisu laialijagamise võttis enda peale Hilda Laime. Igalt lapselt ta eraldi salmi ei küsinud, sest siis oleks kingijagamine kole palju aega võtnud. Küll aga lugesid lapsed kooris kaks toredat ja pikka luuletust. Üks lastega kaasas olnud õpetajatest, õpetaja Eena, aga hoopis tantsis, et oma kingitus kätte saada. See tants oli vist flamenko või midagi sellesarnast. Igatahes oli õpetajal tantsides lehvik käes.

“Ma olen 361 aastat vana, aga sellist tantsu pole ma veel kunagi näinud,” ütles inimesehaldjas Laleia ning saatis koos Saskia ja Hilda Laimega lapsed koduteele.

“Elu haldjamaal on päris kiiresti läinud, nii et me ise pole haldjate mängimisest veel ära tüdineda jõudnud,” kinnitas Ulvi Tamm. “Lapsed on muidugi ka täiesti erinevad, nii et mingit rutiini ei teki.”

Lasteaialastega olevat Ulvi Tamme sõnul natuke lihtsam: nemad usuvad veel nii päkapikke kui ka haldjaid, koolilapsi on aga nende olemasolus päris keeruline veenda. Aga mitte võimatu. Üks koolipoiss, kes algul haldjate eksisteerimist eitas, öelnud umbes poole programmi peal: “Hea küll, nüüd juba usun.”

Probleeme on Ulvi Tamme sõnul ka tuttavate lastega: neid ju haldjajutuga ei peta.

“Nii Ruthi kui ka Natalja laps on oma klassiga haldjamaal käinud, aga nendega sõlmisime enne kokkuleppe, et nad ei reedaks, kes on kes,” ütles Ulvi Tamm.

Haldjamaa pidi algul tegutsema 16. detsembrini, aga kuuldavasti on sinna veel täna-hommegi mõni grupp tulemas.

“Mõned avastasid alles viimasel minutil, et haldjamaa on olemas. Et nad ikka meie juurde tulla saaksid, hoiame haldjamaad natuke kauem lahti,” sõnas Ulvi Tamm.

Jõuludeks saavad siiski ka Saskia, Laleia ja Hilda Laime inimese kuju tagasi ning võivad rahulikult koos perega pühi pidada. Aga küllap on neil kusagil varuks natuke salapärast haldjatolmu ja hinges soe tunne sellest, et nad said jõulude eel paljudele lastele rõõmu teha.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus