Hädavaledest, luiskelugudest ja pesueht pettustest

“Ma näen nii õudselt plass välja, mul ongi tegelikult veel pärast palavikku veidi halb olla, aga ma nii tahtsin kodunt välja saada. Ütle, on mu soeng väga ära vajunud?”

Mida vastate hea tuttava umbes taolisele kurtmisele? Ei põruta ju täit tõtt, et nii peenesse kohta, mis see siis iganes on, poleks tõesti maksnud poolhaigena ja salkus peaga tulla; et kleit on kah nagu suureks jäänud ja vanust tundub teisel kümne aasta võrra tegelikust rohkem olevat.

Loomulikult kraamib mõistusega inimene välja kogu oma luiskamis- ja näitlemisoskuse ja kinnitab, et asi pole põrmugi nii hull, silm särab ja taljemõõt  kadestusväärne, küll terviski tuleb. See on ju tegelikult vale, mis aga kellelegi kahju ei tee, vaid hetkel tasakaalust väljas olevat kaasinimest toetab. Seesugust tõe mahavaikimist nimetame teatavasti taktitundeliseks käitumiseks. Oleme ju kõik kogenud, kui turvaline on viibida seltskonnas, kus olemas inimene, kes ise ämbrisse ei astu ja — mis veel hinnalisem — vajadusel teistegi pangekolinat  summutada suudab. 

Tõe ja õiguse nimel

Kui Kristjan Lible “Kevades” Arnole ütleb, et “Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust öeldakse. Aga valeta, valeta, vaata, siis oled sa mees!”, siis on külafilosoofi jutus ju tubli portsjon irooniat ja ta peab silmas vajadust ladusa käekäigu nimel ülemuste ees pugeda.  Tegelikult on aga sirgelt rääkiva ja oma sõnad söömata jätva inimesega siiski märksa stressivabam asju ajada kui elukutselise keerutajaga.

Tõe ja õiguse nimel vastab oma papale-mammale ka Jorh Adniel Kiir, kui need temalt ta “pruudimajanduse” kohta aru pärivad. Ja mis salata, punapea tundubki kohe mehisem, kui kõva häälega kuulutab, kuidas asjad tegelikult on.

Palju leiame aga enda ümbert igapäevaelus nii kindla sõnaga mehi ja naisi, kes seda öelda tihkavad, mida tegelikult arvavad ja kavatsevad, ja mis veelgi olulisem, oma seisukohti üleöö ei muuda?

Kas ei teki vahel tahtmist näiteks varjatud mikrofoni käivitada, kui mõnda tegelast midagi pajatamas-lubamas kuuled, sest tead oma kogemustest, et ta lausa mõne päeva pärast  varemräägitule täiesti vastupidist väita võib?

Suured ja väikesed, rängad ja süütud 

Eks lapsedki kipu luiskama. Kord kvalifitseerub see fantaseerimiseks, kord hädavaleks, aga teinekord pisikeseks kelmusekski. Oma ammusest kooliajast on meeles, et klassi tuli poole õppeaasta pealt kena tüdruk. Enne nääripidu mainis seesama uustulnuk ühele ja teisele nelja silma all, et teeb talle kingi. Kui klassikaaslased selle uudisega koju tõttasid, jäid nende vanemad, minu omad kaasa arvatud, täiega nõutuks, sest kingisaajate nimekiri oli ammu suletud, kommiostud tehtud. Aga loomulikult ei saa jätta kingita last, kes selle ise teeb… Kuidagi, mäletan, sai meilgi see pakike kombineeritud.

Nääripeol särasid väikese kavalpea silmad suure kingisületäie tagant, ise polnud kenake Maie aga kellelegi kinki teinud, ilmselt polnud oma plaane kodus jutukski võtnud.

“No mis rumalast lapsest tahta,” naeris tookord mu ema. Jah, lapsik see pisike pettus ju oligi, aga ehk olete kohanud täisinimestki, kes lähemal ajal  külla tulla lubab, aga seda ilmaski ei tee. Paneb teise vaid ootama, valvekooki külmkapis hoidma, igal jumala õhtul oma majapidamise esindusruume kriitilise pilguga üle vaatama, telefoni igale poole kaasa tassima… Paraku ei suuda sellist sõnakõlksutajat enam tõsiselt võtta ka tähtsamates asjades.  

Elu ja surma küsimus

Hiljuti tuli hüvasti jätta sugulasega, kes aastaid vapralt surmahaigusega võitles. 

Kui olukord juba liigrängaks läks, ütles raviarst… ei, mitte tõtt, et midagi enam teha pole ja nüüd tuleb vaid viimset tundi oodata, vaid et  uus rohi saabub kahe nädala pärast. Seni tuleb hooldushaiglas oodata, sest onkoloogiahaiglas pole hetkel kohti. Lootus sureb viimasena, ütleme mõnikord ka väikeste probleemide puhul naljaviluks, aga paraku on see sõna-sõnalt nii.

Imet lootma hakkasid nii haige kui tema elukaaslane. Mineja oli sellel kahel ootenädalal uskumatult tragi, helistas tuttavatele, viskas naljagi.

Viimne tärmin, mida asjatundjad ilmselt üsna täpselt teadsid, sai täis. Ahastuses naine helistas arstile ja pakkus end ise rohu järele minema. “Inimene, kas te saate aru, et teha pole enam midagi, see rohi on liiga kallis, et seda mõttetult raisata,” lajatati talle.

Samal ööl sai üks elulugu läbi. Kas eelnenud udujutt oli häda- või halastusvale? Minu arvates mitte kumbki. Sellesama ränga tõe oleks arst võinud ju välja öelda juba kaks nädalat varem, vähemalt haige lähedasele. Olnuks pisut vähem valus.

Kerged pole taluda needki olukorrad, kus hätta mõistetud inimene peab tõdema, et tema oma isamaal talle ja paljudele tema saatusekaaslastele valetatakse ja tehakse seda riiklikul tasemel. Hiljaaegu avaldas Maire Aunaste Maalehe lisas TeRa arvamusloo asemel ühe pensionäri kirja.

“Räägitakse, et Vene ajal valetati rahvale. Kas nüüd siis ei valetata või? Suur osa rahvast on unustatud, teine osa Eestist lahkunud, aga ikka räägitakse, kui hästi meil kõik on,” öeldakse seal.

Tuleb paraku tõdeda, et tegemist pole virisemisega, vaid asi ikka ongi tõepoolest hull. Kui meil vahutatakse maailmaturu hindadest, kuhu Eesti veel igal alal jõudnudki pole, vaikitakse aga maha meie palganumbrid, mis paljudel juhtudel nendesamade “maailmariikide” kümnendikkugi ei moodusta, siis on see häbitu lausvale, mis siis, et pooltõe taldrikus serveeritud. Loodetavasti oli ajakirjanikule kibeda kirja saatnu n-ö tavapensionär. Kuidas aga peab ellu jääma inimene, kes riigilt kuus 190 eurot  invaliidsuspensioni  saab, sellest üle poole küttele, muudele maksudele ja ravimitele kulutab?

Alles äsja võis lehtedest lugeda, et Eestis tõusis taas keskmine palk.  Ei mäleta, kust on meelde jäänud, et statistik uppus kord veekogusse, mille sügavus oli keskmiselt 30 sentimeetrit…

Sage keskmiste näitajatega opereerimine ja lõputu üldsõnalisus otsustajate leeris, kui valus teema käsil, sünnitab omakorda pettust, valet ja kombineerimist, üks viimase aja tuntumaid bensiinireisid Venemaale. See variant pole kindlasti ainuke, sest inimene ei saa ju rohtu sööma hakata ega kuuse alla kolida.

Kõigis välisriikides üle kogu maailma on juba olemas eestlaste külad, moodustunud omad kogukonnad.  See meenutab tsaaririigi aegseid väljarände hingemaa järele. Küüditamise ja poliitilise pagulusega  mitte väga kauges minevikus on küll tõesti valus paralleele tõmmata, aga…

Niipalju siis valedest ja valetamisest selles arvamusloos. Aga kui külas kook nätske ja kõrbenud olema juhtub, siis valetan mina igatahes perenaisele suu sisse, et pole midagi nii maitsvat tükil ajal söönud, sest selline pettus ja näitemäng ei tee kellelegi kurja!

i

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus