Suurem pidu lükati loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul edasi sellepärast, et loomapargi rajamise üks algatajaid, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet ei saanud päris sünnipäeval piduliste keskel olla. Täiesti tähistamata ei tahetud aga jätta ka päris-sünnipäeva.
“Kuna 27. august oli ikkagi see päev, mil loomapargi väravad esimest korda lahti tehti, siis arvasid meie toetajad, et tuleme korraks siia kokku ja tuletame seda aega meelde,” rääkis loomapargi perenaine.
Kitsede asemel piisonid
Loomapargi esimesteks asukateks pidid olema metskitsed, kes on Eesti metsade kõige tüüpilisemad elanikud. Kui aga loomapargi auto 1997. aasta suvel Tallinna loomaaeda jõudis, et lubatud kitsed uude elupaika tuua, selgus, et hulkuvad koerad olid kitsed öösel maha murdnud. Kitsede asemel pakuti loomaaiast kaasa kahte euroopa piisonit.
Otsustati, et need loomad sobivad ka, kasvavad teised ilusateks suurteks,” rääkis Asta Sarv ja lisas, et
praeguseks on piisoneid loomapargis juba neli.
“Saime teada, et kui ema- ja isaloom on koos, siis sünnivadki pojad,” naeris loomapargi perenaine.
Järgmised pargiasukad olid neli kabehirve ning kaks rebast.
Karu Karoliina ja metssiga Ma?aTeisel tegutsemisaastal liitus loomaperega karu Karoliina, kes on tänaseni tõeline rahva lemmik. Et emata jäänud karupoeg end üksikuna ei tunneks ning kellegagi mängida saaks, toodi talle esialgu seltsiks koerakutsikas, kellega koos sai mängitud nii mõnigi põnev tagaajamis- ja jõukatsumismäng. Mingil hetkel hakkas aga karu jõud koera omast üle käima ning pargi töötajad olid sunnitud selle haruldase sõpruse lõpetama ja koerale uue kodu otsima.
1998. aastal saabus parki legendaarne metssiga Ma?a, kes nüüdseks juba mitu aastat sigade taevas on. Tänu heale reklaamile levisid kuuldused toredast metsseast üle kogu Eesti ning tänaseni küsivad mõned vähem kursis olevad külastajad metssea käekäigu järele.
Ma?at enam küll pole, kuid selle eest on teised metssead ning lisaks veel hulganisti teisi metsloomi, keda saab ja kindlasti ka tasub vaatama tulla. Loomapargi perenaise sõnul pigem õhtul kui hommikul.
“Ma olen kõigile loomadele öelnud, et töö ajal ei magata, aga nad ei kuula sõna ja ikkagi magavad,” lausus Asta Sarv muiates.
Loomapargil on olnud kümne aasta jooksul üsna palju toetajaid. Villu Reiljan, loomapargi kuldsponsor, põhjendas seda, miks tal pole loomapargi heaks kahju raha välja anda, järgmiselt:
“Loomapark on tähtis ja ainulaadne objekt, mis teenib eesti inimesi kõige väiksemast kõige suuremani. Tänasel Eesti Vabariigi elanikul ei ole palju võimalusi elusat metslooma näha. Eriti vajalik on loomapark just noorsoole ja linnainimestele, kes muidu jäävad kõigest elusast nii kaugele, et see muutub juba ohtlikuks. On vale käsitleda loomaparki kuidagi teisiti kui ülivajaliku koolitus-, loodusharidus- ja turismiobjektina. See raha, mis siia antud, on kindlasti õigesse kohta läinud.”
LIIS ROHTMETS
