Metsseapõrsaste sündi oli loomapargis kevaditi ikka oodatud, sest viis-kuus aastat tagasi põrsastena Tallinna loomaaiast toodud emis Possa ja kult Peeter olid juba ammu parajas paaritumiseas. Paraku polnud Possast-Peetrist senini pisipere soetajat olnud: mõnede spetsialistide arvates sellepärast, et nad (eriti Peeter) on hea toidu peal nii rasva läinud, et muudest lihalikest rõõmudest enam suurt ei hooli. Kasinasti aasta vanuselt väheldast kasvu Gerdalt seevastu põrsaid veel ei oodatud.
“Oleksime me põrsaste sündi ette näinud, oleksime Gerda teistest sigadest aegsasti eraldanud ja ära parandanud ka seaaedikute vahelised aiaaugud,” ütles loomapargi perenaine Asta Sarv.
Õnneks pole sellest, et ettevaatusabinõusid tarvitusele ei osatud võtta, siiski midagi halba sündinud: teised täiskasvanud sead pole pisipõrsaste suhtes vaenulikkust üles näidanud.
Kuigi DNA-uuringuid pole mõistagi tehtud, on põrsaste isaks suure tõenäosusega samuti aastane, ent Gerdast veelgi väheldasem kult Gert. Nii Gerda kui Gerti kinkis loomapargile möödunud aastal üks Võrumaa turismitalunik, kes kodus metssigu peab ning kes vastutasuks metskitse saada tahtis.
“Igatahes pani just Gert Gerda poegimise ajal nahka päramised ja käitus sündmust pealt näinud talitaja Liina Sarve sõnul üldse igati hoolitsevalt, nagu tõeline isa,” ütles Asta Sarv.
Ent päris külmaks ei jäänud siiski ka naaberaedikus elutsev Peeter: tema lükkas kärsaga aiaaugust (see on nii väike, et Gerda Peetri juurde pääseb, Peeter Gerda juurde aga mitte) põhku sisse, et värske ema põrsastele pehmema aseme saaks teha.
Nagu kirbud
“Peetri poolt pole me tegelikult midagi halba kartnudki, küll aga oleme natuke kahtlustavad Possa suhtes: temas võib ju nüüd välja lüüa kadedus, et Gerdal on põrsad ja temal mitte. Ja ta on Gerda suhtes ennegi vaenulikkust üles näidanud ning talitaja Liinatki mõnikord rünnanud,” ütles Asta Sarv.
Ent tegelikult on metssead looduses ju karjaloomad, mistõttu täiskasvanud isendid ei peaks teise pere poegadele ohtlikud olema.
Esimesed paar päeva veetsid põrsad aedikunurka ehitatud kuudis ema külje all, ent esmaspäeval tatsasid juba tema sabas välja päikese kätte. Nüüdseks lippavad tillukesed (nii 25 cm pikkused) triibulised seahakatised üllatavalt vilkalt mööda aedikut ringi.
“Kargavad teised nagu kirbud,” naeris talitaja Liina.
Kuigi uudis põrsapesakonna sünnist pole veel kuigi laialt levinud, on vastsündinud loomakeste omandamise vastu juba huvi tuntud.
“Nii mõnigi turismitalunik on taotlenud või taotlemas litsentsi metsloomade kodus pidamiseks ja turistidele näitamiseks ning metskitsed ja -sead on peaaegu ainsad, kelle kohta sellist litsentsi üldse antakse,” ütles Asta Sarv. “Enne sügist me põrsaid kindlasti ära ei anna, aga pärast seda tuleb see kõne alla küll, sest kümnepealist seakarja me üleval pidada ei suuda ning see poleks mõttekaski.”
Kanavaras viskas varvast
Esmaspäeval sai loomapark tegelikult juurde veel ühe elaniku: orava, keda oli kaks aastat peetud ühes Tartu Annelinna korteris.
“See orav on hoiatavaks näiteks, mis juhtub siis, kui inimene metslooma endale mõtlematult koju võtab,” ütles Asta Sarv. “Ükskord varem, kui orava peremees meile kurtis, et loomal vurrud välja langema kipuvad, tuli välja, et oravale polnud üldse pähkleid antud. Nüüd, kui looma siia, looduslähedaselt sisustatud puuri tõime, selgus aga, et ta ei oska üldse ronida ? vähemalt mitte puu otsa. Senini oli ta ju roninud ainult kardinaid mööda. Minu arvates oleks see vigasena leitud loom kohe pärast kosumist loodusse tagasi lasta tulnud, nüüd on ta selleks paraku liiga abitu.”
Läänemaal kanavargilt tabatud ja Elistverre toodud albiinol metsnugisel, kellest märtsi algul Vooremaas kirjutatud sai, olid aga ürginstinktid ja kiskjaoskused liigagi hästi säilinud: paar nädalat puuris veetnud, näris ta tihedast traatvõrgust seina augu ning lipsas vabadusse.
“Auk oli küll vaid paarikümne ruutsentimeetri suurune, ent nugis on ju nagu vihmauss: kui pea juba august läbi suruda suudab, siis venitab kere igal juhul järele,” ütles Asta Sarv. “Naerame siin isekeskis, et ju see loom oli korraliku kasvatuse saanud: teadis, et üle kahe nädala ei ole viisakas ühes kohas külas viibida.”
RIINA MÄGI
