Eha Saar: Lapsed hoiavad vaimu värskena

 

Kui inimesel olude sunnil seitsmeteistkümneaastaselt tööle tuleb minna, ei pruugi ta enda jaoks kõige sobivamale erialale sattuda. Kaareperes elav Eha Saar läks verinoore neiuna tööle Ausi sovhoosi vastavatud lasteaeda ning lasteaias, Palamuse valla “Nukitsamehes”  töötab ta ka praegu, 45 aastat hiljem. Sest laste keskel tunneb ta end kõige paremini.

 

Eha Saar kasvas üles suures peres. Varakult tööle tuli tal minna isa haigestumise tõttu. Õdede-vendade lapsi oli ta selleks ajaks juba küll ja küll hoidnud, sestap oli lasteaed üsna loogiline valik. Ametisse asus ta 15. märtsil 1967. aastal.

Ausi sovhoosi lasteaia esimeseks asupaigaks oli Pikkjärve klubiga ühe katuse all paiknev pliidiga kööktuba. Uue lasteaia kasvandikeks said kümmekond kohalikku last, kes varem olid käinud klubi lasteringis. Töötajaid oli kolm: juhataja, kasvataja ja kokk.

“Mina tulin hommikul esimesena ja panin pliidi kütte,” meenutas Eha Saar. “Kolmemeetrised puud, mis meile toodi, saagisime ise sulle-mulle-saega parajateks juppideks ja lõhkusime ära.”

Aasta pärast avamist oli lapsi juba nii palju, et sovhoos eraldas lasteaia jaoks samas majas veel kaks ruumi. Kinojärgsel päeval, kui kõrvalolev klubisaal veel eelmise päeva kütmisest soe, lubati lastel ka seal joosta ja mängida.

1969. aastal valmis Kaareperes uus, spetsiaalselt lasteaia tarvis ehitatud hoone ning lapsed koliti järgmise aasta algul Pikkjärvelt sinna. Nagu nõukogude ajal ikka ette tuli, ei kannatanud hoone ehituskvaliteet mingit kriitikat, nii et kevadel läks maja juba kapitaalremonti: lamedalt katuselt oli lumesulavesi sisse voolama hakanud ning akende vahel olid nii suured praod, et väiksemad kasvandikud oleksid sealt peaaegu õue käima mahtunud. Maja ümbrusest ei maksnud rääkidagi: see kujutas endast sügiseti ja kevaditi porimülgast.

“Tassisime lapsed süles trepilt tee peale, kus nendega siis jalutada sai,” meenutas Eha Saar. “Alles kolmandal või neljandal aastal pärast maja valmimist hakati selle ümbrust täitma ja 1976. aastal haljastama.”

Uues majas hakkasid tegutsema ka nn ööpäevarühmad, kuhu lapsed esmaspäeva hommikul toodi ja alles reede õhtul koju viidi. Nõukogude riigis hoolitseti ju selle eest, et töötavad naised, sealhulgas karjatalitajad, saaksid anda võimalikult suure panuse rahvamajanduse hüvanguks ning et lapsed neid selle juures ei “segaks”. Mida ütles laste ja lasteaednike süda, ei küsinud keegi.

Unustati lasteaeda

“Mõningaid ööpäevarühma lapsi kiputi ka nädalavahetuseks lasteaeda “unustama” ning meil tuli siis nende vanemaid miilitsaga taga otsida,” meenutas Eha Saar. “Põltsamaa, Saduküla, Tabivere, Puurmani ja teiste kaugemate kohtade laste kõrval toodi aga ööpäevarühma ka kohalikke. Meie siis sättisime õhtul lapsi magama ja pühkisime nende igatsuspisaraid, samal ajal kui nende emad kiviviske kaugusel korteriaknal kõhutasid ja aega surnuks lõid.”

Sellist asja Eha Saare närvid kaua välja ei kannatanud: ta protsessis niikaua, kuni kõik kilomeetri raadiuses elavad lapsed olid ööseks koju viidud. Kui kaua ööpäevarühmad Kaarepere lasteaias tegutsesid, seda Eha Saar enam ei mäleta. Igatahes surid need lapsevaenulikud nähtused õnneks varem välja, kui varises kokku nad sünnitanud nõukogude kord.

Lasteaedniku ametit pidas Eha Saar Pikkjärvel ja Kaareperes ühtejutti 26 aastat. Selle aja jooksul jõudis mitmel korral muutuda lasteaia nimi ja alluvussuhe, Eha Saar aga lõpetada töö kõrvalt Tallinna Pedagoogilise Kooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi, sünnitada kolm last ning tõusta juhatajaks. Seda ametit pidas ta 11 aastat, kuni üherühmaliseks kahanenud lasteaed 1993. aastal Kaarepere Põhikooliga liideti. Sestpeale sai Eha Saarest Kaarepere kooli algklassiõpetaja. Koolitööle jäi ta viieteistkümneks aastaks, omandades selle kõrvalt ka klassiõpetaja kutse. 2008. aastal, kui Kaarepere kool suleti, kutsus Palamuse valla lasteaia “Nukitsamees” juhataja Marika Merusk ta taas lasteaeda tööle. Algul poole, siis aga juba terve kohaga.

Aitab saada kooliküpseks

Palamuse lasteaias on Eha Saare hoole all alati just kooliminejate rühm. Ning koolis töötanuna teab ta tõesti ehk mõnevõrra paremini, kuidas teha nii, et laste üleminek lasteaia mängukeskkonnast nõudlikumasse koolikeskkonda valutum oleks. Tänapäeval peavad lapsed Eha Saare sõnul ka kooliks paremini valmis olema kui aastakümneid tagasi, sest koolis pole kõike enam aega pikalt harjutada.

Näiteks esimeses klassis on praegu emakeeletunde vaid kuus, mitte üksteist nagu omal ajal. Ent kirjaoskusele laotakse alus just esimeses kolmes klassis. Kui aga matemaatika põhitehted esimestes klassides korralikult omandamata jäävad, tekivad edaspidi suured lüngad, mis viivad õpiraskuste ja halvemal juhul koolist väljalangemiseni.

Ühe kurvastava tendentsina tõi Eha Saar välja selle, et laste loovus on aja jooksul vähikäiku teinud. Näiteks kui varem võis kasvataja lastele teemat “Sügis” ette andes kindel olla, et selle põhjal suudab pildi joonistada iga laps, siis nüüd tuleb ka selline teema enne lahti seletada. Ja kuidas laps peakski teadma, kuidas aste-astmelt iseseisvalt eesmärgi poole liikuda, kui ta elab enamasti valmis asjade keskel. Mänguasjadki on liiga “valmis” ning arvutis tuleb, niipea kui klõpsad, järgmine tore pilt ette. Loomulikult ei käi öeldu kõigi kohta: tänapäevalgi on rohkesti lapsi, kellel pole loovusega mingeid probleeme.

Murelikuks teeb Eha Saart seegi, et lastel lubatakse arvutis igasuguseid mänge mängida ning telekast igasuguseid filme vaadata. Kusjuures omapäi, st ilma vanematepoolse selgituseta, et päris elus ei toimi asjad nii nagu filmis või arvutimängus.

“Eks meil siis tule lasteaias selgitada, et surnuks tulistatud inimene ei saa mingi koodiga endale elu tagasi, vaid on tõesti surnud, ning purukssõidetud auto tükid ei karga ka pärast imeväel tervikuks kokku,” rääkis pedagoog, lisades, et “Nukitsamehe” lasteaias kehtib põhimõte, et püsse selles majas ei ole ja sõjamänge ei mängita.

Ühel koolisaatmispeol tuli tema sõnul välja ka kummaline vastuolu: mõned tänapäeva mänguasjad, millega lapsed innukalt mängivad, võivad neis samal ajal hirmu tekitada.

“Toda pidu käis sisustamas kutseline näitleja, kes valis peo teemaks hirmud,” ütles Eha Saar. “Ja siis selguski, et üks poiss mängib küll bakuganidega, ent sisimas tegelikult kardab neid.”

Hirmu tekitavad mänguasjad on vist siiski väike asi võrreldes nende laste läbielamistega, kelle vanemad välismaale tööle lähevad, usaldades lapse vanavanemate või teiste sugulaste hoolde. Selliseidki lapsi peab lasteaiaõpetaja märgata ning toetada oskama.

Lavale kas või kuusena

Nii koolis kui ka lasteaias töötades on Eha Saar ikka lastega näitemänge lavale toonud. Seegi on võimalus lapse loovust toetada ja tema eneseusku kasvatada.

“Kui koolis jõulunäidendit välja tooma hakkasime, siis ikka nii, et kõik algklassiõpilased olid kaasatud,” ütles Eha Saar. “Iga laps pidi saama ühe korragi üle lava käia või  kas või kuusena laval seista. Lapse jaoks on see oluline, eriti sellise lapse jaoks, kes muidu millegagi silma ei paista: ei pea viisi ega ole tantsu alal andekas.”

Küsimusele, mis teda nii pikka aega kooli- ja lasteaiatööl on hoidnud, vastas Eha Saar, et originaalne see põhjendus küll pole, aga ju ta lihtsalt armastab lapsi.

“Lapsed võtavad palju, aga annavad palju vastu ka,” ütles Eha Saar. “Nad on väga siirad ja võivad otse öelda ka asju, mis sulle väga ei meeldi. Aga kui nende öeldu üle põhjalikumalt järele mõtled, siis pead endalt küsima: „Äkki ma olingi endast varem liiga heal arvamusel?””

Veel ütles Eha Saar, et lapsed hoiavad õpetaja vaimu värske, sest ilma ette valmistamata, iga päev midagi uut välja mõtlemata ei saa nende ette tundi minna. Näiteks käelise tegevuse jaoks mõeldud uusi vahendeid ja tehnikaidki on viimasel ajal väga palju juurde tulnud ning nendega peab end kogu aeg kursis hoidma.

Hiljutise õpetajate streigi ajal streikisid ka “Nukitsamehe”  töötajad, sealhulgas Eha Saar.

“Ma olen nii vana inimene küll, et võin öelda: õpetajaid pole minu eluajal palga mõttes kunagi austatud: ka sovhoosis oli lasteaednike palk kõige väiksem,” ütles ta. Tema enda lapsed – kaks poega ja tütar – pole seda, et ta aastakümneid mitte just kõrgelt tasustatud tööd on teinud, talle õnneks kunagi ette heitnud, vaid öelnud tunnustavalt: “Ema, sinust peetakse lugu.” Ühe lugupidamisavalduse – haridus- ja teadusministri tänukirja 45 aastat kestnud tulemusliku töö eest Palamuse valla haridusasutustes – võttis Eha Saar vallavanem Urmas Asteli käest vastu oma töökohal. See juhtus 15. märtsil ehk täpselt oma tööjuubeli päeval.

Ehkki seaduse järgi võiks Eha Saar juba pensionile jääda, on ta vähemasti järgmise õppeaasta lubanud veel tööl olla. Plaane teebki ta praegu vaid aastaks korraga ning sõltuvalt sellest, kuidas tervis vastu peab. Kui ta aga kunagi ameti maha paneb, siis käib võib-olla ära maailma “kuklapoolel”.

“Üks poeg elab mul Austraalias ja tema ikka räägib, kuidas ma võiksin talle külla minna ja kohe mitmeks kuuks sinna jääda,” rääkis Eha.

Kui ta hommikuti koolibussiga Kaareperest Palamusele tööle sõidab, tulevad temaga tihti juttu ajama tema endised kasvandikud, kes tahavad temaga oma koolirõõme-muresid jagada. Eks seegi ole omamoodi tunnustus. 

Eha Saar

Sündinud 4. detsembril 1949

Õppinud Kaarepere Põhikoolis, Palamuse Töölisnoorte Keskkoolis, Tallinna Pedagoogilises Koolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Viimase lõpetas 1982. aastal koolieelse kasvatuse metoodiku ja psühholoogiaõpetaja kutsega

1967. aastal alustas tööd Ausi sovhoosi lasteaia kasvatajana; aja jooksul lasteaia nimetus muutus ning lasteaed kolis Pikkjärvelt Kaareperre

1983-1993 Kaarepere lastepäevakodu juhataja

1993-2008 algklassiõpetaja Kaarepere põhikoolis

Alates 2008. a Palamuse valla lasteaia “Nukitsamees” õpetaja

Lisaks põhitööle juhendab Kaarepere Avatud Noortekeskuses laste huviringi 

Marika Merusk, Palamuse valla lasteaia Nukitsamees juhataja:

Eha Saar on sõbralik, vastutulelik, kohusetundlik ja suure südamega inimene, kellel on suur teadmiste- ja kogemustepagas. Ta suudab lapsed ilma suurema kisa-kärata ennast kuulama panna. Ja miks nad ei peaks teda kuulama, kui tema jutt on nii huvitav!

Eha on hea ideedegenereerija ning tihtipeale on asjad, mis ta välja mõtleb, nii lihtsad ja löövad, et pärast imestad: kuidas ma ometi ise selle peale pole tulnud? Ta suudab näiteks ühte muinasjutupõhisesse õuesõppetundi integreerida kõik õppeained emakeelest ja matemaatikast liikumise ja muusikani. Muusika ongi üks tema kirg, nii et tema tunnid mööduvadki tihti muusika ja laulu saatel. Laulu kaudu salvestuvad aga teadmised paremini laste mällu.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus