Britid eelistavad ridaelamut ja jalutuskäike looduses

Jõgevamaa Koostöökoja projektijuhi Kaire Sardise sõnul elas ta reisi päevil väikeses Kirde-Inglismaal asuvas linnakeses nimega Morpeth, mille lähistel on üks suuremaid linnu  Newcastle. Talle hakkasid Suurbritannias, eriti sealsetes maapiirkondades silma suured kontrastid, kus rikkusega kõrvuti võib näha ka üsna tõsist vaesust.

Morpethis kui väikeses turismilinnas on palju külalistemaju ja inimeste elujärg parem. Maa on seal kallis ning seetõttu ehitatakse rohkem ridaelamu tüüpi eramuid, kus hooned asetsevad üksteisele väga lähestikku ning on enamasti kahekorruselised. Sellised on hooned isegi suuremates linnades ja niisuguste kortermajadega magalaid nagu Tallinnas Mustamäe või Õismäe, näha ei ole.

“Otse väikelinna piiri taga oli näha küllaltki räämas majapidamisi ning juba natuke maad eemal paistsid kätte väga uhked eramud. Eestis võib sellist erinevust märgata rohkem külade vahel, kus üks on parema väljanägemisega kui teine,” rääkis ta.

Erinevalt Eestist, asuvad suuremates linnades hoonetega asustatud alade vahel rohelised vööndid. “Linna sisse sõites hakkavad silma pisut suuremate kruntidega eramud, seejärel paistavad kätte staadionide ja parkidega alad ning sellele järgneb tihedama hoonestusega kesklinn,” kirjeldas Kaire. Eramud rajatakse enamasti riigi- või munitsipaalmaale, ülejäänud maa omanikeks on üldjuhul lordid ja krahvid, kelle maadele tavaliselt elamuid ei ehitata.

Keskkond muutub puhtamaks, töötus suureneb


Piirkonnas, kus Kaire Sardis reisi ajal viibis, oli kunagi mitmeid söekaevandusi ning seal on nii mõnigi asula loodud ainult nende tööliste jaoks. Samas söekaevandusi järjest suletakse ning praeguseks on tegutsema jäänud veel kõigest kaks.
Põhiliselt on hakatud kaevandusi sulgema seetõttu, et need avaldavad keskkonnale negatiivset mõju. Kaire sõnul võib tõmmata mõningaid paralleele Ida-Virumaaga, kus maapind  kaevanduste kohal sisse vajuma kipub. Paljud inimesed lahkuvad nendest piirkondadest. Seal on probleemiks ka alkoholism, narkootikumide tarvitamine ja kriminogeense kontingendi suurenemine.

Üldiselt suhtutakse mujal Euroopas inimeste elukohavahetusse teisiti kui Eestis, sellist liikumist peetakse loomulikumaks. Piirkonnas töötavad inimesed sagedamini riigi teenistuses:  õpetajate, riigi- ja munitsipaalametnikena. Piirkonda on alles jäänud üks suurem alumiiniumitehas, kuid on juba teada, et üsna pea likvideeritakse ka see. Praegu töötab tehases üle 500 inimese ning sulgemine põhjustab sellele niigi probleemsele piirkonnale uusi suuri muresid.

Piirkond arendab loodusturismi


Ida-Lääne suunal asub piirkond mere ja mägede vahel ja seal tegeldakse aktiivselt loodusturismi arendamisega. Olulisel kohal on lindude vaatlemisega seonduv, sest piirkonnas elab palju haruldasi linnuliike. Rannaalad meenutavad rohkem siinset Matsalu kaitseala.  Kliima aga suvitusturismi ei soosi. Maastik on tasane ja enamasti metsata.

Turistidele pakub kindlasti huvi sealne kultuuripärand: lossid, kindlused ning muud ajaloolised vaatamisväärsused.

Piirkonnas, mida Kaire külastas, on kolm-neli uhkemat ja suuremat lossi, neist ühe  juures on filmitud ka osad kuulsa Harry Potteri filmi stseenid. Turismimarsruudid on seal hästi välja arendatud ning erinevatest infoallikatest on võimalus enne teele asumist väga täpselt teada saada, kus midagi olulist näha saab ja vaadata tasub, kus on võimalus ööbida, kus süüa.

Jalgsi matkaminegi on seal väga populaarne. Kui Eestis läbitakse tavaliselt vaid mõne kilomeetri pikkune matkarada, siis seal võid ühel matkarajal rännata kas või terve nädala.

Merel oli näha hulgaliselt lohesurfareid. Sageli kohtab ka jalgrattureid. Palverändurite rajad läbivad mitmeid riike. Mereäärsesse piirkonda on rajatud hulgaliselt suvekodusid.

Holy Islandi saar — tõeline turismiatraktsioon


Tõeliselt silmapaistvaks  turismiatraktsiooniks peetakse  rannikust vähem kui paari kilomeetri kaugusel asuvat Holy Islandi saart, kus asub vana kindlus, samuti kunagise kloostri varemed ning veel üht-teist uudistamist väärivat.

Saar on atraktiivne eriti seetõttu, et seda ümbritsevas meres vahelduvad tõus ja mõõn. Tõusu ajal jääb saart ja mandrit ühendav tee vee alla. Turistide tarvis on saarele viiva tee äärde üles pandud tõusu ja mõõna ajagraafikud ja kellaajad, millal võib saarel viibida ning millal sealt lahkuda tuleb. Samas leidub igal aastal ka hoiatuste eirajaid, kes n-ö merehätta satuvad. Saarele viiva tee ääres on kõrgete pukkide otsas väikesed majakesed, kuhu tõusu kätte jäänud inimesed pakku saavad minna. Inimeste päästmine on päris kulukas ettevõtmine, vee alla jäänud autode päästmisest rääkimata.


Ilmselt just sellisest loodusnähtusest tulenev närvikõdi on põhjus, mis saarele sedavõrd arvukalt turiste meelitab. Saart külastab suvise turismihooaja jooksul umbes 500 000 turisti. Saarel elab aga vaid umbes 300 inimest, kellest enamik tegeleb turistide teenindamisega. Kes mandril tööl käivad, need on oma töörütmigi tõusude ja mõõnadega kohandanud. Sügiseti sõidutatakse saarele linnuvaatlushuvilisi ka laevaga, kuid püsiühendust saare ja mandri vahel ei ole.

i

Tähtis roll ühistranspordil


Teede ja tänavate seisukord on võrreldes Eestiga oluliselt parem. “Sellel ajal, kui mina Suurbritannias viibisin, oli just väikese Morpethi linna peatänav osaliselt  liikluseks suletud ning seal käis hoogne teeremont. Ka maanteed on nii tee kvaliteedilt kui ka sõiduradade arvult, ristmike ning viaduktide ning liikluslahenduste poolest tunduvalt paremas seisukorras kui Eestis. Samas märkasin ka seda, kui tähtis koht on seal ühistranspordil. Olgugi et lausa tasuta polnud ühistranspordiga sõita võimalik, on selle kasutamine inimeste jaoks tunduvalt odavam kui oma sõidukiga liigeldes.

Sain kõik plaanitud kohad ühistransporti kasutades külastatud. Osa ühissõidukitest ongi pandud sõitma erinevatel turismimarsruutidel ja õpilasedki kasutavad kooli ja kodu vahet sõitmiseks sama ühistransporti, kuid ilmselt neile osa sõidukuludest kompenseeritakse. Ma pole ammu nii palju ühistransporti kasutanud kui Suurbritannias. Harjumatu on muidugi sealne vasakpoolne liiklus. Juhi kõrval istudes on tunne, et midagi oleks nagu puudu, sellel kohal tahaks ju ise autot juhtida. Jalakäijana teed ületades oleme meie esmalt harjunud vaatama vasakule, seal aga tuleb pilk  kõigepealt paremale heita. Sattusin seal paaril korral päris liiklusohtlikku situatsiooni, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Mina selle kolme nädala jooksul vasakpoolse liiklusega ära ei harjunudki. Ehkki autosid näeb seal tänavapildis oluliselt rohkem kui Eestis, on enamik neist väiksemat sorti. Meil tavaliselt meesterahvast väikese “põrnika” roolis ei kohta, kuid seal on selline vaatepilt tavaline. Kui keegi üldse maasturit kasutab, siis ainult selline inimene, kes peab oma tööülesannete tõttu tõepoolest maastikul sõitma,”  jutustas Kaire Sardis.

Külamajad peavad ennast ära majandama


Kaire Sardis polnud Suurbritannias turismireisil, vaid esindas seal Jõgevamaa Koostöökoda ning tutvus sealsete analoogsete Leader- programmi kaudu rahastatavate ettevõtmistega. Esmalt pälvis tema tähelepanu väike pajuistandus.

“Keskmine põllulapp, kus pajutaimi kasvatati ,oli vaid tavalise eestlasest potipõllumehe kartulimaa suurune. Selle projekti raames tegutses seal kõigest neli inimest, ehkki hooajal on töökäte nõudlus suurem, sest tegemist on käsitööga. Töötubades aga tegutseb kaks õpetajat, kes juhendavad pajuvitstest väga erinevaid punutisi valmistavaid inimesi. Punutiste valmistajatel on sõlmitud lepingud linnades asuvate kauplustega, kes nende tooteid edasi müüvad,” rääkis ta.

Jõgevamaa Koostöökoja projektijuht märkis, et ühelt poolt on tekkinud selline ettevõtmine seetõttu, et kohapeal on keeruline tööd leida, teisalt on loodustooted järjest enam nõutavad.

Siinse koostöökoja projektijuhil oli võimalus külastada ka piirkonna külamaju, mis oid hoopis tagasihoidlikumad kui Eestis. Omanikud on seal põhirõhu pannud sellele, et need majad n-ö teenima panna. “Mind vastu võtnud organisatsiooni kontorgi asus ühe sellise külamaja rendipinnal. Külamajad ongi rajatud selliselt, et nendes asuvaid ruume välja saaks rentida. Alati asub seal kohvik või söökla, mõnes ka second hand kauplus. Kui Eesti külamajades on esiplaanile seatud seltsi- ja kultuuritegevus, siis seal mõeldakse väga tõsiselt sellele, kuidas külamaja võimalikult hästi teenima panna. Loomulikult oli minu eesmärgiks tutvuda ka oma sealsete kolleegide tööga ning saada ülevaade kogu selle struktuuri toimimisest. Huvitav oli viibida ka nende töökoosolekutel ja saada ülevaade sealsetest otsustusprotsessidest,” rääkis Kaire, kes soovitab seda piirkonda külastada kõigil loodusturismist ja matkamisest huvitatutel.  Eriliseks huviobjektiks peaks see regioon olema just linnuvaatlejatele. “Mina viibisin Inglismaal juba kolmandat korda ja taaskord juhtus nii, et pealinna Londonisse ma ei sattunud. Aga küll ma veel jõuan. See suur maa on vaatamist väärt ka pealinnast kaugemal,” lisas ta.

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus