Breiktantsugrupp koosneb kaheksast noormehest, kellest enamik on Jõgevalt pärit poisid, mõned ka Põltsamaalt, kaks Jõgeva noormeest õpivad praegu Tartus kutsekoolis. Jaanuaris saab breikaritel trenni tehtud kolm aastat.
“Breik ei ole ainult tants, see on elustiil ja maailmavaade,” kommenteeris breikar Suun.
Breikarite puhul peetakse eriliseks nende riietumisstiili, mütse ja pearätikuid. Noormehed ise hindasid, et ega see riietus nüüd ikka nii oluline ka ei ole, põhiline on see, et endal on mugav olla. Mütsid ja pearätikud kuuluvad küll üsna breikimise juurde, sest teevad olemise ja treenimise mugavaks, kuid kohustuslikud need ei ole.
Tants laseb välja elada
Noormehed ise iseloomustavad breiktantsu kui hip-hopiga kaasnevat elustiili. Stiili juurde käivad ka lahedad riided, muusika, kõige tähtsam on breikarite sõnul see, et tants võimaldab end hästi välja elada.
Breikaritel on kombeks kutsuda üksteist mitte eesnime pidi, vaid kasutatakse kas perekonna- või hüüdnime, mis on kujunenud ka lavanimeks. Kuigi Jõgevamaa noored breikarid kuuluvad Eesti paremiku hulka, ütlevad nad ise, et seda tantsu ei ole võimalik kunagi täiuslikult selgeks õppida juba sellepärast, et on väga palju erinevaid stiile.
Kõikvõimalike “trikkide” õppimine võtab kõigil erinevalt aega: kui üks on suuteline ilunumbri ära õppima nädalaga, siis teisel võib kuluda selleks terve kuu. Breigi juures on kõige tähtsam siiski tants, see on lausa eraldi tantsustiil.
Iga päev peab trenni tegema
Breigipoisid ütlevad, et tegelikult peab trenni tegema iga päev, kuid alati ei ole võimalust. Nii välja kujunenud, et nädala sees treenib igaüks seal, kus saab, üksinda või väiksemate gruppidena, ühiselt tehakse trenni peamiselt nädalavahetustel.
Kaks Jõgeva noormeest, kes küll selles rühmas ei tantsi, hakkasid Tartu poistega koos trenni tegema ja tõid breigi ka Jõgevale. Esimene treening tehti lume peal ja otsustati, et hakatakse sellega ka edaspidi tegelema.
Head breikarit iseloomustab noormeeste sõnul energilisus, lõbusus ja muusika kuulmine. Stiil on oluline: absoluutselt kõik breikarid tantsivad erinevalt. Breikarite sõnul on erandiks soomlased, kes väljaspool oma riiki praktiliselt esinemas ei käi ja kellel on ühtne stiil.
Eelmisel nädalavahetusel käisid Jõgevamaa breikarid neljakesi Soomes võistlemas. “Seal oli kohal Soome paremik, aga neil on ainult tants. Ma arvan, et kui ma oskan pea ja käte peal keerutada, olen ma palju tugevam kui siis, kui oskan lihtsalt hästi tantsida,” arvas breikar Volt. “Me ei saanud seal mitte keegi edasi, sest züriis olid soomlased”, tunnistasid noored.
Õpitakse üksteiselt
Õpetajat kui sellist breikaritel ei ole, õpitakse ise ja üksteiselt. “Väikestel poistel peab õpetaja olema, et nad ei rapsiks mööda. Nende jaoks on asi natuke lihtsamaks tehtud. Aga Eesti paremik on suures osas ise õppinud ja arenenud. Algul ikka paar inimest natuke aitasid põhitõdesid omandada,” rääkis Volt.
Noorte sõnul kujuneb koostöö grupis iseenesest, vastavalt sellele, kellel midagi paremini välja tuleb. Üksteist muidugi natuke juhendatakse ikka. Aga kedagi midagi õppima ei sunnita, inimene õpib seda, mida ise tahab.
Breiktants areneb kogu aeg, mitte kellelgi ei ole võimalik seda päris selgeks saada. “Sellist asja, et ma olen nüüd tegija ja ei pea enam õppima, ei saa kunagi olema. Neid trikke on kümneid tuhandeid,” arvas Suun.
Harjutamiskohta raske leida
Eestis võistlusel “Beattle of the East” saavutas Complite koos Tartu breikaritega neljanda koha. “Tase on normaalne ja hea, see oli ikkagi võistlus Baltimaade parimatele,” ütles Suun. Complite osaleb ka breiktantsu Eesti meistrivõistlustel järgmise aasta alguses. Esinemas on breikarid käinud igal pool Eestis. Noormehed räägivad, et feeling on oluline ja see, et kaasa elatakse. Neile meenus ka üritus, kus oli kaheksa vaatajat ja needki suhtusid külmalt. Et aga poistel on oma fännid, siis tavaliselt sellist olukorda ette ei tule.
“Eestis on palju breikareid, kes teevad trenni ja tantsivad enda jaoks,” rääkis Suun. Jõgevamaal ühtegi teist tasemel breikgruppi ei ole, aga noori algajaid siiski on.
Praegu harjutatakse koos peamiselt Põltsamaal. Jõgeval käidi koos vene kooli ruumides, kuid isegi see võeti noormeestelt ära. “Igal pool oleme rääkimas käinud, aga jutule ei võeta.
Kõik mõtlevad, et me tahame trenniruumi tasuta saada. Aga meid on grupis kaheksa. Kaheksa peale kolme tuhandet ei ole ju mõtet maksta. Ma olen nõus 100 krooni kuus maksma, kuid keegi ei anna selle eest ruumi harjutamiseks. Näiteks Virtuses tahetakse treenimise eest saada 120 krooni tunnist, rääkisid Suun ja Volt. Nädala sees saavad noored treenida siiski Jõgeva Ühisgümnaasiumis.
Jõgeval on suhtumine breikaritesse negatiivne: kardetakse, et nad lõhuvad ja laamendavad. Kui midagi katki läheb, näidatakse näpuga neile. Millest selline suhtumine põhjustatud on, noored ei tea. Breikarid arvavad, et kui väikesi huvilisi oleks paarsada, oleks suhtumine hoopis teine. Aga nüüd vaadatakse, et omaette teevad, järelikult laamendavad ja lõhuvad.
“Põltsamaal meid usaldatakse: antakse võtmed meie kätte, tehke ,palju tahate,” rääkisid noormehed. “Jõgeval aga on kogu aeg probleemid. Küll lõhume põranda ära, küll teeme midagi muud halba. Oleks päris huvitav teada, miks meil siis treenida ei lubata, keegi võiks sellele vastata,” olid nad nõutud.
Breikarid rääkisid, et kunagi sai truppi ka uusi liikmeid treenima võetud, aga nendega ei vedanud. Selgus, et tuldi ainult lollitama ja jooksma. Poiste sõnul ei ole Jõgevalt küll kedagi trenni võtta, rohkem meeldib rahvale nurga taga juua. Põltsamaal on olukord natuke teine: seal treenib ka nooremaid breigihuvilisi.
“Suur tahe ja huvi peab ikka olema, et asjaga tegelema jääda,” arvas Suun.
EVA KLAAS