Sulev Vahtre elab Tartus Tähtvere linnaosas, mida mitme siin asuvate ülikooli õppejõudude kodude tõttu ka professorite linnajaoks kutsutakse. Professori kabinetis hakkab riiulil silma sadu raamatuid erinevatest aegadest. Ise näitab ta rõõmuga koguteose “Eesti ajalugu” köiteid, mis ilmuvad tema peatoimetamisel. Laual on kohverarvuti, kus teadlasel pooleli järjekordne artikkel. Muide, kohverarvutist Interneti kaudu loeb Sulev Vahtre ka oma kodumaakonna ajalehte Vooremaad. Teades, et Sulev Vahtre sai hiljuti 80-aastaseks, sai pärast õnnesoove huvi tuntud, kas ajaloolased on üldiselt pikaealised ja tugeva tervisega inimesed. Veidi mõelnud, vastas Sulev Vahtre: “Mõnedki meist on üsna kõrge vanuseni elanud. Kunstiajaloolane Voldemar Vagal jäid kõigest mõned kuud puudu saja-aastaseks saamisest. Mitu aastat üle kaheksakümne elas ka ajalooprofessor Jaan Konks. Mis minusse puutub, siis tervis pole just kõige parem, kuid üht-teist kirjutada, toimetada ja avaldada veel jõuan.”
“Laiuse kihelkond on üks silmapaistvamaid piirkondi Eesti kultuuriloos,” kiidab Sulev Vahtre oma lapsepõlve- ja noorusmaad. “Minu suguvõsa juured ulatuvad Laiusele ja Tormasse teadaolevalt juba 1700 aastast. Nii kuulus mu esivanematele Mullika talu Laiuse ja Torma piiril,” räägib tänane vanahärra, kelle varasem nimi oli aga hoopis Vinkman. “Vahtre on eestistatud nimi,” selgitab ta.
Laiusel elanud Rootsi kuningas Karl XII-st sai Sulev Vahtre esimesed teadmised suuresti Enn Kippeli raamatust “Kui raudpea tuli”. Võib arvata, et tema ja teisedki Laiuse poisid mängisid kuulsa kuninga ja tema sõjaväe kohalolekut ette kujutades sõjamänge. “Käbisõdasid ja lumesõdasid me ikka pidasime. Mingit erilist sõjakust meis aga polnud. Pigem proovisime üksteisega jõudu ja osavust spordis.”
Laiusega seotud suurmeestest on Sulev Vahtre ise näinud usutegelast Johan Kõppu. “Kohtasin teda Laiuse kirikus. Minu vanaisa oli Kõpu ajal kirikunõukogu liige ning hiljem palus Johan Kõpp talle mõneski oma kirjas tervisi saata.”
Sulev Vahtre lapsepõlv ja noorusaastad langesid ühte üsnagi huvitavate sündmustega Eesti vabariigi ajaloos, milleks olid vapside liikumine, 1934. aasta riigipööre, Nõukogude Liidu baaside loomine Eesti territooriumil ja iseseisvuse häving. Oma vanemate kodu poliitikahuvist jutustab Sulev Vahtre järgmist: “Poliitika oli vanematel sageli kõneaineks. Isa kuulus Konstantin Pätsi parteisse Põllumeeste Kogusse. Kui Päts aga võimu enda kätte võttis, siis sümpaatia tema vastu taandus. Nii-öelda ustava erakondlase mentaliteeti isas polnud.”
Sulev Vahtre kooliõpetajast sai metsavend
Neljakümnendate aastate alguses, mil Sulev Vahtre oli juba noormeheks sirgumas, toimusid Laiusel lahingud Nõukogude vägede, uue võimu pooldajate ja iseseisvuse kaitsjate vahel, kes suuresti olid hakanud metsavendadeks. “1941. aasta suvel toimus Laiuse lähedal Mõra lahing, kus metsavennad Punaaarmee väeosad taanduma sundisid. Metsavendade juhiks oli Kivijärve algkooli juhataja, viimane Kaitseliidu kompanii ülem Elmar Aru. Oma esimesed kooliaastad õppisin ka ise Kivijärvel ja mäletan Elmar Aru tõelise maasoola ja aktiivse ühiskonnategelasena. Muuhulgas andis ta mulle koolis ka ajalootunde. Õnneks oli saatus vabadusvõitleja ja tubli koolmeistri vastu helde. 1944. aastal põgenes ta Ameerika Ühendriikidesse, kus elas veel palju aastaid.”
1942. aastal avaldas Sulev Vahtre Postimehes artikli, milles kirjeldab aasta varem Laiusel toimunud sõjasündmusi. Professor Vahtre õpilane, ajaloolane ja poliitik Tõnis Lukas nimetab teadlase 80. sünnipäevaks Päevalehele kirjutatud juubeliloos seda kirjutist esimeseks uurimuslikuks artikliks Laiuse ajaloost. “Minu arvates on see päris tavaline sündmuste kirjeldus,” lausub Sulev Vahtre ise.
Eesti riikluse järjepidevuse kaitseks
Tartu Ülikooli ajalooüliõpilastel oli kombeks ja ehk on ka praegu laulda populaarsel viisil laulu, kus õppejõud on paari pandud oma lemmikteemadega. Nii lauldakse: Sulev Vahtre jüriöö, jüriöö ja Sulev Vahtre. Põhjus on selles, et Jüriöö ülestõus on professor Vahtre üks lemmikteemasid, millest kirjutanud nii ajaloolaste kui ka tavalugejate hulgas populaarse raamatu. Kui reporter raadiosaates “Eesti lugu” Sulev Vahtrelt 80. juubelisünnipäeva eel küsis, kas Jüriöö ülestõusu kohta on kõik juba ära uuritud ja ajaloolised tõed teada, vastas teadlane, et ajaloos tasub kõiki sündmusi, protsesse jne alati edasi uurida.
Sulev Vahtre doktoritöö “Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782?1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikatena” oli esimene doktoriväitekiri ajaloolise demograafia alal Eestis ja teine Nõukogude Liidus. Demograafilist olukorda tänases Eestis kommenteeris Vahtre nii: “Eks Eesti kuulumine Euroopa Liitu põhjustab mõistagi rahvaste suuremat ringiliikumist ja ka segunemist. Selle mõjud ei pruugi Eesti rahvale olla kõige paremad, kuid mõneti on tegu ka paratamatute protsessidega.”
Professor Vahtre on olnud ka ise ajaloo protsesside kujundaja. 1992 osales ta Isamaa ja selle presidendikandidaadi Lennart Meri valimiskampaanias. 1991?1992 kuulus Põhiseaduse Assambleesse. Tippajaloolane avaldas arvamust taasiseseisvunud Eesti vabariigi juriidilisest, poliitilisest seisundist ning selle kirjapildis väljendamisest.
“Mõnikord kirjutakse 1920?1940 püsinud Eesti riigi kohta Eesti Wabariik. Ma ei pea seda õigeks, sest täht W kadus vabariigi kirjapildist 1930. aastal. Olen kriitiline ka väljendite suhtes nagu esimene Eesti vabariik ja nüüdne Eesti vabariik. Küll aga oleks mõttekas kirjutada esimene iseseisvuse aeg. Olen Isamaaliidu liige. See erakond on järjekindlalt Eesti riigi järjepidevust toonitanud. Sulev Vahtrel on ajaloolaslik suhtumine ka Eesti administratiivjaotusse, oma kodupiirkonda laiemas laastus ei nimeta ta mitte Jõgevamaaks, vaid Põhja-Tartumaaks.
Kuigi Sulev Vahtrel oli teatud roll taasiseseisvumisaastate Eesti poliitikas, jäi ta ennekõike ajaloouurijaks. Mitmest tema õpilasest said aga Eesti tipp-poliitikud ? Mart Laarist peaminister, Indrek Tarandist välisministeeriumi kantsler, Tõnis Lukasest Tartu linnapea, haridusminister ja tänane riigikogu liige. Riigikogusse kuulus aastaid ka professori noorem poeg Lauri, kes 1982. aastal poliitilistel põhjustel ülikoolist ajutiselt eksmatrikuleeriti. Ei aidanud seegi, et tegemist oli tuntud professori pojaga. Küllap olid professor Vahtre loengud, kus sageli tuli osata ka ridade vahelt kuulata ning tema vestlused tudengitega mitmetel koosviibimistel teguriteks, mis üliõpilasi iseseisvusmeelselt mõtlema ja nn protestivaimu kandma ajendas.
Ajaloolaste edasisest rollist Eesti poliitikas arvas õpetlane Vahtre aga järgmist. “Mu õpilased on Eesti riigi heaks väärikaid tegusid teinud ja teevad veelgi. Ajaloolaste kõrgaeg Eesti poliitikas on aga arvatavasti möödas, see langes kokku meie taassünni aastatega. Nüüd on tulemas ennekõike juristide ja majandusspetsialistide aeg.”
Ajaloolane tunneb raamatupidamist
Ka temast endast võinuks saada majandusinimene. Nimelt on ta lõpetanud Tartu Kommertsgümnaasiumi, hilisema arve- ja plaanindustehnikumi raamatupidamise erialal. “Kaudses mõttes on raamatupidaja diplomist piisavalt palju kasu. Raamatupidamisalased teadmised soodustavad loogilist mõtlemist ja täpsust, milleta ei saa läbi ka humanitaaralal. Näiteks eriti palju kasu on raamatupidamisest majandusajaloo uurimisel,” ütles professor Vahtre.
Arve- ja plaanindustehnikumis tutvus ja sõbrunes Sulev Vahtre ka oma tulevase abikaasa Idiga, kes töötas aastaid kirjastuses tehnilise toimetajana. Idi lapsepõlv oli möödunud Brasiilias, mistõttu selge ka portugali keel, mida ajaloolasest abikaasagi parasjagu mõistab. Samuti oskab teadlane end sõnas ja kirjas väljendada nii saksa, inglise, soome, läti, ladina ja mõnevõrra ka prantsuse keeles.
Kui jutt juba keeltele suundus, on paras märkida, et Sulev Vahtre oli hea tuttav teise Jõgevamaalt võrsunud tuntud õpetlase, soome-ugri keelte uurija Paul Aristega.
“Paul Aristet tunti hästi juba minu kodukandis. Kivijärve ja Laiuse, kust keelemees pärit, on ju üsna lähestikku. Hiljem saime Paul Aristega sageli kokku mitmetel teadusüritustel, juhuslikult ülikooli peahoones trehvates ja ka Tähtvere linnaosa toidupoes. Tihti rääkisime ühest omalaadsest rahvakillust Laiuse mustlastest, kes sellele paigale parasjagu kuulsust toonud.”
Maapoisina on Sulev Vahtrel selged ka kõik põllutööd. 1939. aastal õppis ta Paldiskis oma sugulaste juures kellassepa ametit, mistõttu on hiljem mõnegi kella ära remontinud.
Ajalooprofessor ja jalgpall
Professor Vahtre on Eesti iseseisvumisliikumist seostanud ka jalgpalliga. Nimelt on ta öelnud, et Eesti ei saa enne vabaks, kui Eesti poisid hakkavad jalgpalli mängima. Kõnealune ütlus on sees ka Indrek Schwede jalgpalliraamatus. Vahtre algatusel hakkasid toimuma Tartu Ülikooli ajalooõppejõudude ja viienda kursuse üliõpilaste iga-aastased jalgpallivõistlused, mis sadu pealtvaatajaid kokku meelitasid. Sulev Vahtre oli nende mängude algataja ja õppejõudude võistkonna kapten.
Kellele hoidsite pöialt tänavustel jalgpalli meistrivõistlustel? “Minu sümpaatia kuulub meisterlikule Saksa jalgpallile. Suhtun lugupidavalt ka maailmameistrivõistlused võitnud Itaaliasse. Itaalia on vana jalgpallimaa, kes tulnud korduvalt maailmameistriks ka minu noorusaastatel,” lausus jalgpallisõbrast ajaloolane.
Tundsin huvi, kas jalgpallihuvi võib olla tingitud ka sellest, et abikaasa Idi lapsepõlv möödus Brasiilas. “Teatud seos võib nendel asjadel olla, kuid minu jalgpallisümpaatias jääb see siiski teisejärguliseks, ” vastas õpetlane
Tõsine soovitus kodupaiga ajalugu uurida
Professor Sulev Vahtre teab hästi mitmeidki Jõgevamaaga seotud ajaloolasi ja kodu-uurijaid. “Minu juhendamisel kirjutas diplomitöö Tormas elanud tuntud kodu-uurija ja seltskonnategelane Ants Viigi, kes kaugõppes Tartu Ülikoolis ajalugu õppis. Tunnen hästi ka ajalooõpetaja Eino Veskist, kellega oleme olnud lektorid ajalooalastel konverentsidel mitmes Jõgevamaa paigas. Koolijuht Taisto Liivandi on mind korduvalt kutsunud esinema Jõgeva Gümnaasiumisse.
“Ajaloo populariseerimine on igati positiivne tegevus,” ütles professor Sulev Vahtre, kui küsisin tema arvamust Laiuse lossivaremetes korraldatud suveürituste kohta, kus läbi etenduste ja muusika tutvustatud Rootsi ja Poola aega ning Laiuse mustlaste elu. “Kahjuks pole saanud viimastel aastatel küll sellistel ajaloohõngulistel koosviibimistel osaleda,” märkis ta.
“Kodust algab kõik, mistõttu kodupaiga mineviku ja sellega seotud ajaloo- ja kultuuriväärtusi tuleb hoida, uurida ja avalikkusele tutvustada. Need on väärtused, mille üle võime õigustatult uhkust tunda, ” lausub meie maakonnast võrsunud üks tuntumaid Eesti vaimuinimesi.
JAAN LUKAS
