Väljateenitud vanaduspuhkusel olev Herbert Sööde veedab oma päevi majapidamisaskeldustega, lemmikloomade kasside eest hoolitsemisega ning keelte õppimisega. Aeg-ajalt toob ta mõne kaastöö ka maakonnalehele.
Herbert Söödel on kaust omaaegsete ajaleheväljalõigete ja fotodega. «Näete, siin on 1948. aasta 7. detsembril ilmunud Noorte Hääl, kus ilmus üldse minu esimene artikkel. Otsustasin kritiseerida kodukandi kultuurielu, mis mulle ja ka mitmetele teistele loid tundus.»
Jõunel asus Herbert Sööde lapsepõlvekodu. «Vanemad pidasid 3-hektarilist popsitalu. Rikkad me polnud, kuid raha söögi ja riiete ostmiseks mitmelapselisele perele jätkus,» meenutas ta.
Pärast töötamist kolhoosis, valla komsomolikomitees, EKP Jõgeva Rajoonikomitees propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitjana ning masina-traktorijaama ajalehtede toimetustes kutsuti Herbert Sööde 1954. aasta jaanuaris tööle rajoonilehe Kolhoosnik peatoimetaja asetäitjaks.
Tsensor luges lehe alati läbi
Tollastel noortel inimestel polnud just palju valikuid. Kas elada vaikselt oma elu, teha koostööd tollaste võimudega või võidelda nende vastu, hakata näiteks metsavennaks. Ka Herbert valis oma tee ja ta pole seda kahetsenud.
Staazikas lehemees rääkis, et tollal pidid kõik ajalehenumbrid läbi vaatama tsensorid, keda ametlikult kutsuti Glavliti volinikeks.
«Keelde oli mitmesuguseid. Avaldada ei võinud näiteks väikelinnade elanike arvu. Avalikustada ei võinud rajoonis asuvate sõjaväeosade asukohti, tabuteema oli haigused.»
Ajalehes töötades aitas Sööde kaasa sellele, et maakonnalehte saaksid tööle mitmed andekad inimesed. Nii tuli likvideeritud Mustvee rajoonilehest tööle Evald Jõgis, naljasoonega kirjamees, kes on saanud ka Oskar Lutsu huumoripreemia.
Sööde ajendas meditsiini teemadel kirjutama ka psühhoterapeut Jaan Olarit, kes ka praegu sageli Vooremaale kaastööd teeb.
Võimekas kujundusmeister
Kokku oli Herbert Sööde rajooni- ja maakonnalehe palgal kuni 1989. aastani, asendustööle on teda aga hiljemgi kutsutud. Vaheldumisi oli ta nii asetoimetaja kui ka vastutav sekretär, hiljem tegevtoimetaja.
«Kõige meeldivamaks tööks saigi mulle lehe kujundamisega tegelemine. Olen läbi elanud mitmeid kujunduse- ja trükialaseid muutusi. Näiteks ajavahemikul 1974-1989 läksid rajoonilehed üle ofsettrükile.»
Kui Herbert oli kujunduspealik, sai rajoonileht Punalipp rohkesti kujundusauhindu nii üle-eestilistel kui ka üleliidulistel võistlustel. «Herbert mõistis, et ajalehe väljanägemisel on oluline roll ka fotodel ja nende paigutamisel. Meeldiv oli vanema kolleegiga teemakohaseid küsimusi arutada,» tuletas vanu aegu meelde ajakirjanik ja fotograaf Ardi Kivimets.
Sagedane külaline toimetuses
Herbert Sööde külastab Vooremaa toimetust sageli. «Mul on hea meel, kui kuulen, et tänastel lehetegijatel hästi läheb. Töö on lehetoimetuses aga kindlasti pingelisem ja närvesöövam kui varem. Kui Vooremaasse tulen, näen, et paljud ajakirjanikud istuvad arvutite taga hirmus tõsiste nägudega. Varem oli ikka toimetuses aega omavahel juttu ajada, kuid ka leht ilmus siis vaid kaks korda nädalas,» rääkis ajakirjandusveteran oma muljeid.
Sööde üheks hobiks on naljade kollektsioneerimine. Kõigepealt hakkas ta nalju tõlkima. Rohkesti nalju on ta saanud ka ühe teise naljamehe kollektsioonist. «Ega ma sisemiselt mingi huumorimees pole, pigem ikka tõsine inimene. Nalju koguda aga meeldib küll. Vastukarva on mulle aga naljad, kus pilatakse rahvusi, näiteks anekdoodid juutidest ja tsuktsidest. Armeenia Raadio lugusid sobib aga kuulata ja edasi rääkida küll. Vene naljades on piisavalt pikantsust, eriti veel siis, kui neid vene keeles rääkida.»
Oma kogutud ja tõlgitud naljade avaldamiseks Vooremaas tegi Herbert Söödele ettepaneku aastatel 1997- 1999 lehe peatoimetaja olnud Peep Lillemägi.
Ka vanameister ise on veendunud, et igas ajalehes peaks ikka naljanurk olema.
Oma maailmavaatelisi seisukohti pole Herbert Sööde väärikate eluaastate vältel muutnud. Praegu kuulub ta Eesti Demokraatlikku Tööparteisse. «Sellele parteile oleks uut liidrit vaja. Tiit Toomsalu peavad mitmed poliitiliseks klouniks. Aimates ette, et Tööpartei liige ei pääse Riigikogusse, andsin ma valimistel hääle hoopiski Marika Tuusile.
Kommunismi ei tule tõenäoliselt kunagi. Selline ühiskonnakord sobiks ehk mesilastele ja sipelgatele. Inimesed hoiavad aga tavapäraselt küüned enda poole. Sotsiaaldemokraatiat ja vasakpoolsust oleks aga Eestisse, poliitiliste jõudude tasakaalustamiseks vaja küll. Sotsiaaldemokraatia on ju populaarne ka paljudes välisriikides.»
Ukraina daamiga leivad ühte kappi
«Mis sa ikka nii palju poliitikast räägid,» sekkus meie juttu Herberti abikaasa Liida. Harkovis kasvanud ja seal noorusaastad veetnud ukrainlanna Liidaga sai Herbert tuttavaks 1957. aastal Krimmi sanatooriumis. Aasta hiljem nad abiellusid ja pulmapidu peeti Harkovis.
Herberti sugulased kuulsid abiellumisest alles siis, kui see juba teoks oli saanud. Elama koliti Jõgevale. Liida asus meditsiinitöötajana tööle raudtee ambulatooriumi. Miljonilinnast pärit Liida harjus kiiresti eluga väikelinnas.
Harkovis elab Liidal aga õde ja teisigi sugulasi. «Varem käisime Herbertiga peaaegu igal aastal Harkovis. Nüüd on majanduslike olude tõttu ja tervislikel põhjustel sõitmine raskendatud. Küll aga helistan sageli Harkovisse, kusjuures jutt on nii selgelt kuulda, nagu vastataks teisest toast,» rääkis proua Sööde.
Kodus kõnelevad Herbert ja Liida omavahel vene keelt. Liida saab eesti keelest aru ja ka Herbert on ukraina keelega tutvust teinud.
Kui ilm just väga külm ega teed libedad pole, võtavad Herbert ja Liida teineteisel käe alt kinni ja teevad Jõgeva linnas igapäevase jalutuskäigu.
Hakkas õppima prantsuse keelt
Keelte õppimist nimetab vana lehemees Sööde üheks oma harrastuseks. Pensionipõlves õppis ta selgeks soome keele. Praegu loeb ta aga huviga Lauri Leesi prantsuse keele õpikut. «Otsustasin, et kui saan 75, hakkan prantsuse keelt õppima. 26.jaanuaril alustasingi.»
Mitmed tunnid mööduvad tal ilukirjandust lugedes. «Praegu on mul pooleli Honore de Balzaci «Inimlik komöödia». Olen kuulsa kirjaniku raamatuid lugedes jõudnud järeldusele, et elu varakapitalistlikul Prantsusmaal ja tänases Eestis on võrdlemisi sarnane.»
Lemmikloomaks kass
Herbert Sööde lemmikloomadeks on aastaid olnud kassid. Kasside hingeelust teab ta palju pajatada. Praegu on Söödede kodus kassid Masa ja Kolja. “Need kassid on omaette isiksused, kes eriti sülle ei tule. Süles meeldib aga istuda kolmandal kassil, kes on leitud keldrist, mistõttu kutsumegi teda nüüd Keldri-Kassiks,» rääkis peremees. Mõnikord on tema maja ukse taha toodud ka mahajäetud kassipoegi.
«Maha jäetud ja hulkuma hakanud loomad pole oma saatuses ise süüdi. Nemadki vajavad kaitset ja abi,» on loomasõber veendunud.
JAAN LUKAS
