Möödunud reedel tõi Maarja rahvamajas tegutsev August Wiera nime kandev näitemängutrupp külakosti koduvalla teise serva – Tabivere rahvamajja.
Mängiti kevadel lavaküpseks saanud laulumängu „Naabri Mari”. Üsna noorelt siit ilmast lahkunud ja kirjamehena vähe tuntud Bernard Kangermanni näidendis võib leida paralleele meie lavadel populaarsete lugudega parvepoistest ja kraavihallidest, aga päris sarnased need laulude ja pillilugudega pikitud komöödiad siiski pole.
Keeleuuendus ja nimede eestistamine
Võrdlemisi tüüpilisse maarahva näitemängu, kus talutütrel on kaks peigmeest, kellest üks jõukam-nõukam, teine aga purupaljas, kuid see-eest tõeline südametemurdja, on Bernard Kangermann vaimukalt sisse lükkinud näiteid möödunud sajandi kolmekümnendate Eestis tooni andnud moevooludest, mis tõi kaasa ka üksjagu „poosetamist”. Oldi ju tollal oma noore vaba riigi üle uhked. Rahvuslik eneseteadvus kasvas, kadakasakslus oli põlu all, hinda läks haridus, haritus ja euroopalik joon, millega teinekord ka pisut alpima kiputi. Ja mõne võõrapärase perekonnanime omanik võis seda eestistama asudes valikuga nii leili minna, et uus nimi lausa uskumatult kaunis ja luuleline sai.
Ka keeleuuendusega ja oma sõnavara rikastamisega kiputi teinekord liialdama, kuid kõnealuse näitemängu autor on lisaks asja koomilise külje väljatoomisele osanud näha ka toonase Euroopa-kultuse positiivseid külgi. Noored mehed Kaim (Rauno Koorts) ja Veli (Allar Aardevälja), kes suvel talude uudismaadel kände juurides endale talveks tudeerimisraha koguvad ning meelelahutuseks (ja neidude peibutamiseks) pilli mängivad, on võtnud eesmärgiks õppida nii-öelda muu töö käigus ka uudis- ja võõrsõnu ning drillivad naljaviluks sellel alal ka kogemata kampa sattunud vanderselli nimega Kandlelööja (Sulev Raju). Elunähtuste üle filosofeerides sünnivad selles seltskonnas verbaalsed pärlid, mida tüki lavastaja Tiia Pärtelpoeg on lustiloos osavalt ära kasutanud ja õigel kohal esile toonud. Näiteks: „Parem ongi, kui teist inimest ei tunne, saad tema vastu viisakam olla” ja „Hea südamega võib saada palju raha, aga head südant raha eest ei saa.”
Kipub nooremaid üle trumpama
Kes Wiera teatrit varemgi vaatamas käinud, see teab, et kui eesriie avaneb, võib publik ennast rahumeeli näitlejate hooleks jätta. See tähendab, et pole vaja muretseda, ega mõni osaline teksti tuimalt seistes justkui raamatust ette loe, ega keegi, kes valesse ossa sattunud, seal nüüd takus kanana rabelema hakka…
Teatavasti võib selliseid piinlikke seiku ju teinekord ette tulla ja siis on väga raske loo kulgemisele täiel rinnal kaasa elada. Liialdamata võib kinnitada, et Maarja-Magdaleena näitemänguharrastajad mängivad alati just neile sobivaid tükke ning igaühele on lavastaja leidnud just talle näo- ja suupärase rolli. Ja mitte iialgi ei jää keegi neist sellega jänni! Aukartust äratav on ka näitlejate võime jätta meelde nii pikad ja sageli ka „kiiksudega” tekstid. Äsja nähtud loo puhul oli eriti kange tahtmine kergitada mütsi Sulev Raju ees. Etendades lihtsameelset vanderselli, kes naise tuhvli alt mõneks ajaks putku pannud, on näitemängu viimane kolmandik, kus põhiintriig rohkem kulisside taga küpseb, suures osas tema kanda. Sulevi pikad monoloogid on nii vaimukad, sõnakasutus nii leidlik ja paindlik, et ta kipub oma nooremaid kolleege-juurikajuurijaid lausa üle trumpama!
Mängisid Aili Jalakas, Sirje Siimenson, Vete Ansip, Anne Otsus, Sulev Raju, Rauno Koorts, Leo Tollimägi, Allar Aardevälja, Lembit Ots.
Kunstnik Ene Luik-Mudist, lavastaja Tiia Pärtelpoeg
KAIE NÕLVAK
