Põltsamaa linna aukodanik Villu Ojassalu on spordile pühendanud kogu oma elu. Spordijuhi ning -metoodikuna piirkonna rahvast sportima innustanud ning ise vähemalt kahekümnel erineval spordialal edukalt esinenud Ojassalu vedas neljakümne aasta vältel ka maakonna spordiveteranide tegevust. Tänavu nimetati 86aastane Villu Ojassalu Jõgevamaa Spordiveteranide Klubi auliikmeks.
Villu Ojassalu sündis 1931. aasta 5. aprillil Põltsamaa lähedal Võisiku külas Sillaotsa talus. “Isal ja emal oli talukoht Riivli oja ääres, linnast kolme ja poole kilomeetri kaugusel,” lausus Ojassalu. “Meid oli viis last, kaks poissi ja kolm tüdrukut. Meie suurele taluõuele tulid tihti kokku ka teised külalapsed ning koos sai seal nii palli mängitud kui ka kõrgust ja kaugust hüpatud. Hiljem hakkasime ka talu karjamaal olnud tühjal platsil jalgpalli mängima.”
Kirjandid väga head, matemaatika rahuldav
Tõsisemalt hakkas Villu Ojassalu spordiga tegelema Põltsamaa keskkoolis õppides. “Keskkooli päevil sai kõvasti sporti tehtud,” meenutas ta. “Meil oli poisteklass ning vähemalt pooled kahekümne kahest poisist olid ka kõvad spordipoisid. Tegime kergejõustikku, mängisime võrk- ja jalgpalli. Nende aastate kohta võib öelda, et noored tahtsid sporti teha ning mingisugust lolli laaberdamist ja sihitut ringilonkimist tollal küll ei olnud.”
Sportimise kõrval ilmutas Ojassalu kooli ajal juba ka oma organisaatorivõimeid. “Panin käima koduküla spordielu,” ütles ta. “Ehitasime Võisikule võrkpalliplatsi, samuti heite- ja tõukeringid ning korraldasime seal võistlusi. Põltsamaa piirkonnas oli üheks minu suurimaks eeskujuks Meinhard Karelson, kes oli tubli teivashüppaja ja tõukas ka üle 15 meetri kuuli. Mäletan, kuidas Karelson heitis ühel Võisiku spordipäeval ketast 41.49, see oli ilus number, mis jääb kauaks meelde. Mina sain 18aastasena 30 meetrit täis, see oli selle aja kohta samuti kõva tulemus.”
Villu Ojassalu paistis koolis silma peaaegu kõigis õppeainetes. “Kõik tollal keskkoolis olnud seitse jutustavat ainet olid mul tunnistusel viied,” meenutas ta. “Mõnigi kord toodi mu kirjandeid teistele eeskujuks. Matemaatika oli aga ainus õppeaine, millega hädas olin, lõputunnistuselgi oli see kolm.”
Väga hea hinde pälvis ka Ojassalu kirjutatud keskkooli lõpukirjand. “Erinevatest teemadest valisin ma ilma mõtlemata “Kolhoosikord – ainuõige tee Eesti talurahvale”. Nüüd paneb see ennastki muigama, aga elu oligi siis selline,” märkis ta, lisades, et asjadest arusaamist kujundas kindlasti ka kodukülas moodustatud Kungla kolhoos. “See oli küllaltki heal järjel, oluline oli ka see, et kolhoosi esimees Tamm oli läbi ja lõhki põllumees, mitte bürokraat või mõni määratud tegelane, kes ei teadnud põllumajandusest tuhkagi.”
Sport viis Villu Ojassalu lõpueksamite eel esimest korda kokku ka kauaaegse Põltsamaa keskkooli direktori Kalju Terasega. “Hüppasime enne küpsuseksameid poistega kooli juures teivast,” meenutas ta. “Meil oli sel ajal teivashüppevaimustus, kuus poissi oli 3.20st jagu saanud. Tol päeval oli parajasti latil täpselt kolm meetrit, kui märkasime, et tee pealt jälgib meid õhukeses pluusis ja dressipükstes nooremapoolne mees. Ta tuli seejärel meie juurde, teretas, soovis jõudu ning küsis, et kas temagi võib meiega kampa lüüa. Muidugi olime nõus, tahtsime ju teada, et mis mees ta on ning mida ta suudab.”
Kalju Terasest sai ühe hüppega “oma poiss”
Ojasssalu jätkas: “Mees võttis dressipüksid jalast, tegi kõrval jooksurajal paar-kolm sörkjooksu ja paar kiirendust, laenas endale parajad naelkingad, võttis teiba ning oligi kolme meetri kõrgusel olnud latist vuhti üle. Meie imestus oli muidugi suur. Järgmisel päeval oli sama mees aga ajalootunnis meie klassi ees ning tutvustas ennast Põltsamaa keskkooli uue direktorina. Sellest momendist oli Kalju Teras meie jaoks n-ö oma poiss ja hiljem, kui poistega võrk- või korvpalli mängisime, oli ka tema alati kaasalööjate hulgas.”
Põltsamaa keskkooli lõpetas Villu Ojassalu 1951. aastal, headele hinnetele vaatamata ta aga kõrgkooli edasi õppima ei läinud. “Ma ei tea isegi, miks ma seda ei teinud, võib-olla ei olnud ka kodunt selleks sundi või ütlemist.”
Sõjaväeteenistuse läbis Villu Ojassalu Eesti Laskurkorpuses, seal jätkas ta ka sportimist. “Teenisin Tallinnas suurtükiväepolgus, kus keskkooliharidusega poisid said 22 kuu pikkuse teenistuse ja eksami sooritamise järel nooremleitnandi auastme,” lausus Ojassalu. “Oma polgu malevõistlustel sain esimese koha, polgu võistkonnas mängisin võrk- ja jalgpalli ning tegin kergejõustikku. Aegviidu suvelaagris olin polgu kehakultuuriinstruktori abi.”
Sõjaväest tuleku järel töötas Villu Ojassalu ühe õppeaasta (1954/55) Põltsamaa keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. “Järgmisest õppeaastast asus koolis tööle ülikooli lõpetanud spetsialist,” rääkis ta. “See aasta oli hästi tore, panime poisid kõvasti sporti tegema, eriti just kergejõustikku ja tõstmist. Nüüdki veel imestan, et direktor lubas meil tõstmiseks kasutada kooli peegelsaali.”
Säras kõikidel palliplatsidel
Tõstmisest kujunes üks Villu Ojassalu lemmikalasid, kergekeskkaalus võisteldes jäi rebimises tema rekordiks 90 ning tõukamises 120 kg. Aastaid tõstetreenerina töötanud Ojassalu juhendamisel jõudsid selle spordialani teiste seas ka Eesti tõstmise paremikku kuulunud Valdeko Aaving, Sulev Luht ja Igor Algus.
Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel säras Villu Ojassalu ka palliplatsidel. “Mängisin päris korralikul tasemel võrkpalli, rohkem tegelesin aga jalgpalliga,” ütles ta. “Põltsamaa meeskonnaga tulime kolm korda Eesti maanoorte meistriks, edukad olime ka Eesti karikavõistlustel. Treeneriks oli meil omaaegne Viljandi Spartaki põhiline edurivijuht Heinrich Ots, mängijatest olid neil aastatel tublimad vennad Suurkivid ja vennad Saviaugud. Üks pikemaajalisi kaasmängijaid oli Sulev Vaasna, kes praegugi on Põltsamaal tubliks eeskujuks kõigile. Nädalas tegime paar-kolm korda trenni, nädalavahetusel olid võistlused.”
Villu Ojassalule tõid jalgpalliplatsil edu kiired jalad. “Jooksin sel ajal võistlustel 100 meetrit pidevalt 11,7-11,8ga, rekordiks jäi mul sel distantsil 11,4 sekundit,” märkis ta.
1966. aastal, kui Villu Ojassalu oli Luugas tagavaraohvitseride kordusõppustel, õnnestus tal tänu oma kiirusele ka kohalikule heal tasemel meeskonnale värav lüüa. “Meie spordiroodus oli küll mitmeid häid jalgpallureid, kuid kolme kuu jooksul meil Luuga võistkonda võita ei õnnestunudki. Ühe kohtumise viigistasime, teised kaotasime 1:3 või 2:4. Tehniliselt olid nad meist paremad, aga mul õnnestus üks värav siiski lüüa. Tänu kiirusele mängisin äärelt mööda ja saatsin palli umbes 20 meetrilt otse ristnurka.”
Sporti ja spordijuhte toetati Põltsamaal igati
Kergejõustiku tase tollal umbes 55 000 elanikuga Luuga linnas siiski nii kõrge ei olnud. “Kordusõppustel armastati sporti teha ning paremaid poisse viidi võistlema ka linna meistrivõistlustele kergejõustikus. 100 meetri jooksus tulin 11,8ga teiseks, kuulitõukes võitsin aga 12.84ga esikoha. Kergejõustik neil ilmselt nii heal tasemel tookord ei olnud,” nentis Ojassalu, kelle rekordiks kuulitõukes on 13.06.
Õpetajatöö järel sai Villu Ojassalust tollase Põltsamaa rajooni spordijuht. 1955-1959. aastani töötas ta Põltsamaa rajooni kehakultuuri- ja spordikomitee ning 1959-1961. aastani Põltsamaa Jõu rajooninõukogu esimehena.
“Eks tollal oli võib-olla vaja natuke krapsakamaid ja nutikamaid poisse kuskile pukki panna,” muigas ta. “Mäletan, et eelmine spordikomitee esimees oli täitsa spordikauge inimene, kes ei olnud kunagi ise midagi teinud ja ei teadnud spordist tuhkagi. Esimene aasta oli mulle sisselamiseks, siis saime aga Põltsamaa spordielu tõsiselt käima, olime vabariigi rajoonide hulgas pidevalt esimese viie hulgas.”
Sporti ja spordijuhte toetati Põltsamaal ka toonast elu korraldanud partei poolt. “Sporti toetas kõvasti tolleaegne partei rajoonikomitee teine sekretär Uukkivi,” märkis Villu Ojassalu. “Ta oli rahvameelne mees ja sai asjadest õigesti aru. Kampa ta küll eriti ei löönud, kuid hästi tihti käis ta võistlusi vaatamas ning tänu tema toetusele valmis 1956. aastal ka Põltsamaa linna staadion. Staadion polnud küll täismõõtmetes, kuid seal peeti aastaid maanoorte spordimänge, väikelinnade mängusid ning spordiveteranide võistlusi. Praegu on seal ainult üsna korraliku muruväljakuga jalgpallistaadion. Jooksurajad on rohtunud ning nii kahju, kui sellest ka ei ole, Põltsamaal ei olegi praegu kohta, kus staadionil joosta saaks. Nüüd on plaanis ehitada Pajusi maantee äärde uus staadion, see peaks küll tulema täismõõtmetes, neljasajameetrise jooksurajaga,” on Villu Ojassalu kindel.
1962. aastast kuni pensionile jäämiseni töötas Villu Ojassalu Jõgeva Jõus, EPT Põltsamaa osakonnas, Lustivere kolhoosis ja Põltsamaa vallas tõstetreeneri ning spordimetoodikuna.
Põltsamaa jõe mängude traditsiooni algataja
1975. aastal algatas Villu Ojassalu tänaseni kestva Põltsamaa jõe mängude traditsiooni. “Jõemängudega tahtsime tuua rohkem rahvast võistlema ning tekitada piirkonna majandite ja asutuste vahel konkurentsi ka spordis,” märkis veel mõne aasta eest jõemängude peakorraldaja ametit pidanud Ojassalu. “Kavas oli palju spordialasid, iga majand või asutus suutis välja panna 20-40 inimest. Tekkis tore ja edasiviiv konkurents, rahvast ühendas ja pani ühte jalga kõndima ka jõemängude läbi linna läinud rongkäik. Põltsamaa jõe mängude traditsioon peaks jätkuma ka pärast haldusreformi, kui uus suur Põltsamaa vald paika saab,” loodab Ojassalu.
Suure tunnustuse pälvis Villu Ojassalu 1980. aastal, kui ta oli Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati avatseremoonial olümpiatuld kandnud Jõgeva rajooni esinduse tõrvikukandja. “See oli omaette elamus, midagi sellist rohkem ei tule,” lausus Ojassalu.
ESBL-i andmetel on Villu Ojassalu võitnud 1982-1988. aastal Eesti meistrivõistlustel VTK mitmevõistluses kaks hõbedat ja kaks pronksi. Kergejõustikus, tõstmises, bridžis ja kurnimängus on põltsamaalane tulnud korduvalt Eesti spordiveteranide meistriks, Jõgevamaal on ta võitnud medaleid aga kahekümnel spordialal.
“Hiljuti just lugesin spordivõistluste karikad ja medalid üle, kodus oli 32 karikat ja saja ringis medaleid,” lausus 1998. aastal Põltsamaa linna teenetemärgi, 2003. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi ning 2009. aastal Jõgevamaa hõberisti pälvinud Villu Ojassalu. “Kuut-seitset ala on saanud päris korralikul tasemel teha, nendes olen saanud vabariiklikke tunnustusi ja auhindu. Harrastanud olen aga vist peaaegu kõiki spordialasid, välja arvatud vaid vettehüppeid,” lisas ta muiates.
- aastast kuni käesoleva aasta alguseni Jõgeva Maakonna Spordiveteranide klubi esimehe kohal olnud ning 1978-2002. aastani Eesti Spordiveteranide Liidu juhatusse kuulnud Villu Ojassalu osaleb ka praegu aktiivselt veteranide võistlustel. “Kergejõustikus võistlen 85-90aastaste vanuseklassis,” lausus ta. “Kogu riigis on minuvanuseid mehi veel neli-viis kaasa löömas. Eelmisel aastal võitsin kuuest alast viiel esikoha, vaid kuulitõukes kaotasin Suure-Jaani mehele Meinhard Kirmile. Möödunud aasta oli üldse ülihea – 60 meetris ja kettaheites tegin 85aastaste Eesti rekordid. Sel aastal oleks võimalik üritada ka odaviskes praegust 22meetrist tippmarki parandada. Kuulitõuke rekord on meie vanuseklassis aga väga tugev, 9.31ga on see Villakvere mehe Eduard Tamme nimel, kes oli omal ajal väga kõva tegija,” selgitas Villu Ojassalu, kes juuli algul Jõgeval peetud Ülo Kaha mälestusvõistlustel tõukas kuuli 8.15. “Järgmisel aastal tulevad minu vanuseklassi võistlema neli uut, varsti 85aastaseks saavat meest. Noored poisid minu suhtes, pean seetõttu sel aastal veel rohkem harjutama,” lisas ta naerdes.
Villu Ojassalu sõnul on neid inimesi, kes on varem sporti teinud ja ka praegu sellega tegelevad, lihtne veteranide võistlustele kaasa tõmmata. “Kurb on aga see, et uusi inimesi tuleb väga vähe juurde,” lausus ta. “Nooremates vanuseklassides praktiliselt ei olegi kedagi.”
Vaimu värskena hoidmiseks mängib Villu Ojassalu malet. “Kui mõnikord vaba aega on või kui on vaja mõni tund mööda saata, uurin vanu mängitud partiisid. Neid on mul umbes sadakond. Mõnikord siis vaatan, et kuidas ma küll nii möku olin, et jätsin lihtsa käigu tegemata; teinekord aga nendin, et see oli supermäng.”
Mõne aasta eest lükkas Villu Ojassalu Põltsamaa ühisgümnaasiumis käima laste maleringi, mida nüüd veab õpetaja Maire Haava. “Olen ka pärast igal aastal paar-kolm korda sealt läbi käinud ja lastele simultaani andnud,” ütles ta. “Huvitaval kombel male huvitas lapsi tõsiselt. Terve rida poisse tulid maleringi ning mõnest halva mainega poisist on nüüdseks saanud mõistlikud ja toredad poisid. Kui noortele tegevust anda, tulevad nad hästi kaasa, eriti siis, kui eestvedaja on tulihingeline ja mõistlik inimene.”
MATI ALEV
