Viljandi asemel keskuseks hoopis Pärnu?

Kui praegu seitse ühinemisläbirääkimisi pidavat omavalitsust – neli Jõgevamaalt, kaks Põhja-Viljandimaalt ja üks Järvamaalt – ühinevad Viljandi maakonda, võib nende keskuseks mõne aja pärast  saada hoopis Pärnu.


Põhja-Viljandimaa omavalitsused ehk Kõo vald ning Võhma linn on teada andnud, et Jõgeva maakonda nemad ei ühine. Samal seisukohal on praegu Järvamaa koosseisu kuuluv Imavere vald. Põltsamaa piirkonna elanikud oleksid ilmselt valmis selleks, et nende regionaalseks keskuseks saab Põltsamaa linnast 48 kilomeetri kaugusele jääv Viljandi. Kuid kui mõne aja pärast regioonidele üle minnakse, võib selle piirkonna keskuseks  saada Viljandi asemel hoopis Pärnu, kuhu Põltsamaalt on 135 kilomeetrit. Põltsamaa inimestele  pole aga Pärnu tõmbekeskuseks.

Puudu mõnisada elanikku

Miks taolist üle maakonna piiride liitumisi vaja on? Käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga oli Põltsamaa linnas, Põltsamaa vallas, Pajusi ja Puurmani vallas elanikke kokku 10 787 ehk maagilisest 11 000, mille puhul terendab uuele loodavale omavalitsusele lisapreemia, jääb puudu pisut üle 200 elaniku.

Möödunud teisipäeval Jõgeval maakonna omavalitsusjuhtidega kohtunud riigiminister Arto Aas märkis, et maakondlik kuuluvus on haldusreformi kontekstis üsna teisejärguline idee. Tema sõnul ei mängi  maakond tulevikus rahade saamisel ja projektide puhul enam nii suurt rolli.

Vallavanemad sellise üldise filosoofiaga rahule ei jäänud. Puurmani vallavanema Margus Möldri sõnul kirjutavad ühinevad vallad konkreetseid ühinemislepinguid, kus räägitakse läbi juba valdkondade kaupa. “Väga raske on koostada tulevikku vaatavat dokumenti, kui puudub oluline info ning teatud osalejad ei tea, mis nendest tulevikus saama hakkab. Riigireform kui selline on väga segane,” tunnistas Möldri.

Minister Aas rõhutas, et tuleb ise otsustada. “Kui tõmbekeskus  on Tartumaa, siis andke minna. Kui tõmbekeskus Viljandi, siis minge Viljandimaa koosseisu.”

Puurmani vallavanem Margus Möldri ütles, et vastust ta oma küsimusele ei saanud. “Me võime samamoodi filosofeerida, kuid konkreetsust ei ole ja edasi see meid ei vii.”

Maakonna piir pole tähtis

Minister Aas lisas, et praegu ei ole kokkuleppeid, mitu regiooni moodustatakse. “Poliitilised debatid alles algavad nii parlamendis kui ka valitsuses. Meie praegu ühtegi maakonda ära ei kaota, meil ei ole seda eesmärki, maakonnad ei ole praegu haldusreformi vankris absoluutselt olulised. Tegeleme omavalitsuste ja nende piiridega, reaalsete tõmbekeskustega.

Leppige ise kokku, vaatame, mis tulevikus saab maakondadest administratiivses mõttes. Kultuuriliselt nad jäävad.

Kas üldse ja millal tulevad suuremad muudatused regionaalses juhtimises ja maakondlikus töökorralduses, on tulevikumuusika,” väitis minister Aas. Tema soovitas keskenduda omavalitsuste liitumisele, lisades, et maakonna piirid ei ole tähtsad. Tegelikult jäävad maakonnad selles mõttes alles, et Saaremaa jääb Saaremaaks ja Hiiumaa Hiiumaaks. Kusagil on identiteet tugevam, kusagil nõrgem. Kuidas riigiaparaati tulevikus regionaalselt juhtima hakatakse, pole samuti teada. Maakonna piirid pole ka riigi jaoks tulevikus enam nii tähtsad. Räägitakse, et Kagu-Eesti on tulevikus üks regioon, Lääne- ja Ida-Virumaa samamoodi,  nagu ka ajalooliselt on olnud.

Pajusi vallavanem Reet Alev küsis, mida selle filosoofia põhjal öelda Põhja-Viljandimaal asuvatele omavalitsustele, millisesse regiooni nemad kuuluma hakkavad.

Arto Aas oma arvamust välja ei öelnud. Tema hinnangul on seda natuke vara teha. “See hakkab oma elu elama,” tunnistas minister. Kui valitsus jõuab juunis või juulis niikaugele, et nägemus regioonidest kindlaks määratakse, on suvel omavalitsustel lihtsam.

Jõgevamaa kaob kaardilt?

Kokkusaamisel küsiti veel, kas Jõgeva maakonnal on jumet? Kas see maakond jääb alles? Kas Jõgeva linnale jääb siis mingi roll? Küsimus on, kas Jõgeva- ja Tartumaast saab üks regioon? Kas need maavalitsused ühendavad oma jõud? Kas Kagu-Eestist  saab koos Jõgeva- ja Tartumaaga üks regioon? Või moodustub üldse Lõuna-Eesti regioon?

Kui Peipsi äär liigub Virumaa suunas, pole selles midagi ebaloomulikku, või kui Põltsamaa liigub Kesk-Eesti suunas, pole selleski midagi imelikku, rääkis minister. Kui see on kohalike endi otsus, siis on meil pärast haldusreformi 14 maakonda. Samas ei usu minister, et ükski maakond haldusreformi käigus kaardilt kaob, aga kui see nii peab juhtuma, siis pole midagi teha.

Kuus regiooni? Või neli?

Paralleelselt haldusreformiga käib ka riigivalitsemise reformi ettevalmistamine, praegu kirjutatakse rahandusministeeriumis riigi ülesannete analüüsi. Tegemist on põhjaliku analüüsiva dokumendiga, kus on kümme valdkonda, millest üks on maavalitsused ja riigi territoriaalne juhtimine.

See valdkond tekitab palju elevust. Paari nädala pärast saab see dokument valmis ja juuni lõpus hakkab valitsus esimest korda arutama, kuidas maavalitsuste tööd ümber korralada, rääkis riigiminister Arto Aas.

Tema sõnul on avalikkuse ootus suur, et maavalitsuste töö ümber korraldatakse. Laual on viis erinevat alternatiivi ühest  äärmusest teise. Üks äärmus on, et maakonnad likvideeritakse täielikult, teine pool, et kõik jätkub nagu praegugi. Kumbki variant ei ole ministri hinnangul reaalne. Pigem on laual kaks põhistsenaariumi, mille ümber hakkavad toimima vaidlused.  Ühe stsenaariumi järgi moodustavad maavalitsused omavahel suuremad üksused, näiteks Jõgeva- ja Tartumaa, Kagu-Eesti, Lääne-Eesti, Põhja-Eesti, Virumaa. Sellisel juhul tekiks kuus maavalitsust või regionaalametit, neile võib tulla ülesandeid juurde.

Teine variant on regionaalamet, millel on neli võis kuus regionaalset üksust. “Maakonnad jäävad alles, nad ei kao kuhugi. Kellelgi pole soovi neid kaotada. Riigi territoriaalne juhtimine hakkab tulevikus toimuma suuremates regioonides. Väga paljud suuremad riigiasutused toimetavad ka praegu neljas või viies regioonis,” rõhutas minister.

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus