Luua metsanduskooli õpetaja, ka kirjaniku ja tõlkijana tuntud Veiko Belials pani oma viiekümnendaks sünnipäevaks Luua mõisa saali üles fotonäituse “Mõned üksikud värvid”. Pealkiri on täpne: üksikuid värvilisi objekte leiab vaid mõnelt üksikult pildilt, enamik näitusefotosid on mustvalged ehk sellised, millel kogu infot ja emotsiooni annavad edasi halli varjundid.
“Mustvalge foto esteetika paelub varem või hiljem kõiki, kes pildistamisega tegelevad. Mustvalge on klassika, mustvalge on omamoodi test, see näitab, kes sa oled ja kuidas maailma vaatad,” ütles Veiko Belials.
Tema sõnul on mõnel pildil juba algsel kujul üsna vähe värvi, nii et seda võib algusest peale mustvalgena käsitleda, mõne pildi puhul on värvid olemas küll, aga need pigem segavad. See tähendab, et pilt “töötab” hoopis paremini mustvalgena. Heaks näiteks on “Neli elementi. Tuli”. Pilt kujutab Sõrve majakat, esiplaanil on aga heledad klibu- ja tumedad adruvallid, mis tekitasid pildile huvitava rütmi. Detailidena ilmestavad pilti mädanevad paadisilla tugipostide jupid, kõige üle kõrgub aga taevas Hollandi maalikunstiklassikute stiilis pilvedega.
“Juba seda fotot tehes teadsin, et töötlen selle hiljem mustvalgeks,” ütles Veiko Belials. “Värvid olid sellel pildil liigsed ja hajutasid ainult tähelepanu.”
Kui see, et tegemist on oma olemuselt mustvalge fotoga, oli Veikole kohe selge, siis hiljem tuli talle mõte teha neljale põhielemendile – tulele, veele, õhule ja maale – pühendatud sari.
Osales merekultuuriaasta fotokonkursil
Majakapildist sai siis selle seeria võtmepilt: tuld kandev torn, mis on ehitatud maale, et aidata orienteeruda neil, keda ohustab tormava õhu käes mäslev vesi.
Sõrve majakat kujutava fotoga osales Veiko Belials ka merekultuuriaasta esimesel fotokonkursil, mille teemaks oli “Meri on meie pärand ja ajalugu” ning sai seal teise koha.
Näituselt leiab veel teisegi fotokonkursil esile tõstetud töö. See on “Esimene lumi”, mis pälvis žürii tunnustuse konkursil “Looduse aasta foto 2016”. Selle pildistamisel oli Veikole “modelliks” lauajupp rabalauka servas ja härmas jää, mida on pildistatud ülalt alla. Tulemuseks on nihestatud reaalsus: tundub, nagu kujutaks pilt maastikku langevate helvestega.
Kummalisel kombel on Veikot mustvalge foto alal katsetama innustanud ka reisimine. Kui reisil pilte teed, siis koged enamasti, et need ei tule kaugeltki nii ilusad, kui turismibrošüürides või fotoraamatutes: taevas pole sugugi nii sinine, majad nii valged, katused nii punased ja puud nii rohelised. Millegipärast kiputakse sellises situatsioonis unustama, et turismibrošüüride pilte tehakse pikalt planeerides ning parimat aega ja valgust püüdes tihti mitme aasta jooksul. Ise reisile minnes ilma valida ei saa. Kui tegemist on töölähetusega, ei saa valida aegagi. Aga mingeid pilte tahaks mälestuseks ka siis teha. Siis võibki üritada teha midagi tavatut, näiteks mustvalget fotot.
“Et ka ootamatus olukorras ja täiesti sobimatu ilmaga võib saada pildi, millega ise rahule jääd, kinnitas Hollandi töölähetuse – see leidis aset märtsikuus, mil värve eriti polnud – käigus tehtud ekskursioon Utrechti. Meile anti vaba päev ja nii hulkusimegi kolleegidega mööda vanalinna. Kanaleid on seal Amsterdamiga võrreldes mõni üksik ja ühest sillakesest üle minnes nägin eemalt turiste kanuudega tulemas. Sättisin end valmis hetkeks, kui kanuud silla alt paistma hakkavad. Jõudsin teha täpselt neli pilti ja ühel olid kanuud sobivalt paigutunud. Pilti must-valgeks töödeldes otsustasin kanuude eredad laigud värviliseks jätta, et midagi varakevadisest siiski pildile tuua,” meenutas Veiko Belials.
“Luukide” sünnilugu eriti põnev
Mustvalgena hästi töötavaid pilte on ta saanud ka Helsingist, Stockhomist, Uppsalast ja Pariisist. Stokcholmist on pärit näiteks “Metropol” ja “Luugid”. “Metropol” – pilt mööda treppi alla laskuvast naisest – on pildistatud suvisel keskpäeval lõõskava päike ja teravate varjudega. Kui värvifoto seisukohalt oleks see õudus kuubis, siis mustvalgeks töödeldult sai sellest vägagi hea pilt.
“Mind paelusid sellel pildil just valguse ja varjude üleminekud, kontrastid, mis küll modelli näo varjundivaeseks ja lamedaks muudavad, aga ülejäänud pildile meeleolu annavad,” ütles Veiko Belials.
“Luukide” sünnilugu oli eriti põnev. Pildil kujutatavat ajaloolise hoone seina, milles on hulk väikseid avatud luukidega aknaid, käis Veiko pildistamas mitu korda, enne kui saadud tulemusega enam-vähem rahule jäi. Esimese pildiga ei jäänud ta rahule sellepärast, et see oli kuidagi tuim. Pisut järele mõeldes taipas ta, et huvitavama tulemuse saaks siis, kui seinal oleksid ka aknaluukide varjud. Järgmisel korral Stockholmi minnes lootiski ta sellise pildi saada, ent toonane reis oli liiga lühike. Selleks, et laevale jõuda, tuli valvepostilt umbes veerand tundi enne õiget pildistamisaega lahkuda. Ning alles ülejärgmisel, sedakorda mitmepäevasel reisil õnnestus teha see õige, viltuste varjudega pilt.
Pariisis pildistatud fotodest on põnevama looga “Mania grandiosa” ja “Aeg 3”. “Mania grandiose” kujutab koera, kes istub eneseteadlikul ilmel Saint-Sulpice’i kiriku sammastiku ees. Koer kuulus tegelikult kodututele ja aitas neil kerjata, ent see tema väärikust ei vähendanud. Eriti uhkeks muutus ta ilme siis, kui kirikukellad lööma hakkasid. “Siin me siis nüüd kahekesi oleme, jumal ja mina,” näis ta ütlevat.
“Aeg 3” on pildistatud d’Orsay muuseumi kellarõdul. Hoone fassaadil asuvast kellast paistab läbi Sacre-Coeuri kirik.
“Hiigelkell ja sellest läbi paistev kirik olid ideaalne pildistamisobjekt. Kahjuks saalis kella ees massiliselt turiste, kes sealt välja tahtsid vaadata. Lõputuna näiva ootamise järel saabus siiski hetk, kus ülejäänud turistid lahkusid ja jäi vaid üks Aasia päritolu noormees, kes andis oma fotoaparaadi suvalisele võõrale palvega teha temast pilt. Ja oh imet – ta ei poseerinud objektiivi, vaid keeras kaamerale selja ja jäi välja vaatama. Just sellist hetke olingi ma oodanud – ka mina sain oma pildi,” ütles Veiko Belials.
Oma näitusefotode sünnilood on ta kirja pannud ning külastaja saab neid näituse juured olevast kaustast lugeda.
Mustvalge foto on Veiko Belialsi sõnul nagu graafika, mis aitab rõhutada kontraste, mustreid või rütme. Ka sobib mustvalge foto minimalistlike kompositsioonide tekitamiseks, olles omamoodi visuaalne haiku, poeetiline kontsentraat ideest, mille puhul värvid vaataja tähelepanu põhiliselt kõrvale kisuksid. Näituse “Mõned üksikud värvid” vanimad fotod on pildistatud üheksa aastat tagasi ja uusimad paar nädalat enne näituse avamist. Pildid vormistas Tartu firma SeriDisain. Näitust toetas Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ja mõne aja pärast saab seda loodetavasti näha ka Jõgeval. Luua mõisa saalis jääb see avatuks septembri alguseni.
RIINA MÄGI
