Riigireformi mõttekoja esialgsete ettepanekute detailidele keskendumise asemel peaksime hindama algatuse kogumõju Eesti poliitikale. Kui soovite aru saada 28 ettevõtja motivatsioonist erakondadele riigireformi peale suruda, siis kujutage ette järgmist.
Olete saanud 1992. aastal tagasi perekonnalt nõukogude võimu poolt 50 aasta eest ära võetud maja. Suurte pingutustega annate majale taas oma perele sobiva vormi, remondite, ehitate ümber, jagate toad laste vahel, sisustate, istutate uued viljapuud ja -põõsad. Mööda läheb enam kui 25 aastat. Varem üsna üksikuna seisnud kodu on nüüd viimase kümnendiga tekkinud küla keskel.
Teie elus on olnud muresid ja rõõme, inimesed on vanemaks saanud, mõni kodunt lahkunud. Muutunud on pereliikmete vajadused, elulaad. Ei maksa mainidagi, kui palju paremaid ehituslahendusi ja -materjale saaks kasutada, kui maja uuendamist peaks nullist alustama. Asulasse on toodud gaasitrass, teed on saanud asfaltkatte. Ja ka raha on praegu rohkem, sest laenu pole te palju võtnud ja sissetulekud on suurenenud.
Aga tõsi on ka see, et ilmselt kannataks veel aastakümneid majas harjunud viisil elada. Aeg-ajalt ostaks mõne uue mööblitüki, vahetaks teleka uuema vastu, uuendaks internetiühenduse lepingut, värviks planku, istutaks uusi lilli ja ilupõõsaid.
Kui keegi küsib, et mida tühi kaevurõngas siin keset hoovi teeb, siis võib kaaluda selle serva peale lillekastide panekut. Muidu ju ikka oma rõngas, sai õige koha peale veeretamisega kõvasti vaeva nähtud.
Muutmistega ei taheta tüli teha
Ka Eesti riik on täis niisuguseid kaevurõngaid, lohkuistutud diivaneid või nurgas seisvaid kasutuseta gaasiballoone, mis on olemas lihtsalt sellepärast, et nad on ju alati olemas olnud ja aastatega on välja kujunenud traditsioon ja tava. Poliitikud ei jõua või ei taha status quo muutmisega tüli teha, lihtsam on võimalusel aukudesse raha kuhjata või täiendavaid regulatsioone kehtestada. Eelmine peaminister oli lausa seisukohal, et Eesti vajab veel vaid peenhäälestust.
Ettevõtjad soovivad olla väimeespoja eas poliitikutele tüütu äia eest, kes külla tuleb ja meelde tuletab, et kiige, liumäe ja pehkinud ronimisredelid võiks nüüd, kui kõige noorem laps keskkoolis käib, õuest maha võtta.
Võrdlus äiaga on hea ka seetõttu, et tänaste kolmkümmend pluss vanuses erakondade esimeeste kõrval näevad uue mõttekoja asutajad päris eakad välja. Ämmaga ei kannata võrrelda. See kõlaks küll paremini, aga mis teha, 25 aasta eest oli Eesti ettevõtlus väga meestekeskne.
Mitmed mehed on viimase 10 aasta jooksul paljusid nüüd välja käidud riigireformi ideid ka varem mitu korda esitanud, aga neid on vähevõitu kuulda võetud. Näib, et seekord tahavad nad teha jõulisema katse, eelkõige kartes, et see ongi neile viimane võimalus, ilma naljata.
Pakett tuleb põhjalik. Seda on näha juba esialgsena välja käidud visioonidokumendist, kust kriitikud on saanud nädala jooksul igaüks oma lemmikpunkti välja valida ja maha teha. Ma soovitan esialgu mitte liigselt detailidele keskenduda.
Nagu ämma või äia õpetustes väimehele või miniale on reeglina mitu kiiksuga kinnisideed, on neis reeglina ka kasulikke mõtteid.
Vaja on rohkem väärtuste loojaid
Selle asemel, et täie hooga vaielda teemal, kas riigikogu kärpimine 77 või 72 liikme peale ikka annaks praegusega võrreldes parema kvaliteedi, võiks tõdeda, et koos ühiskonna küpsemisega peaks parlamendi rolli edasi arendama. Kuidas tagada poliitikas sisuline uuenemine?
Kuidas teha nii, et meil oleks väärtuste loojaid rohkem kui ülalpeetavaid (see suhe on juba praegu esimeste kahjuks)? Ja kui Marju Lauristin ütleb, et talle selline jaotus ei sobi, siis ta võiks näidata seda diivanit, kust nafta tuleb.
Vältimatu tõsiasi on ka see, et päris paljusid 1990. aastate alguses ja hiljem uhkusega loodud institutsioone ja asutusi pole enam vaja – kas üldse või senisel kujul, selle üle võiks arutada. Kes ei usu, siis vaadaku kastirivi, mis avaneb aadressil riigipilt.ee. Väikese näitena võin ära märkida, et meil on nii keskkonnainspektsioon, keskkonnaamet kui keskkonnaagentuur, kus töötab kokku sadu inimesi.
Kasulik osa Riigireformi Sihtasutuse tegevuses on võime poliitikuid orana tagumikus Eesti riigi tegevusi ja ülesehitust uuesti kaaluma panna. Maksumaksjate ja valijatena peaksime neile maailmavaatest hoolimata pöialt hoidma.
ANVAR SAMOST, kolumnist
