Venemaa kasutab Zapadit närvidel mängimiseks

Psühholoogiline mõjutamine tähtsam kui sõjamängud. Kui teil peaks õnnestuma oma vastast demoraliseerida ja hirmutada, võite saavutada võidu ühegi lasuta.

Neljapäeval algas ametlikult õppus Zapad-17, mis näitab Venemaa sõjaliste võimete arengut. Sellest veel tähtsam on psühholoogiline aspekt. Seni näitavad märgid, et Venemaa püüab pisendada õppuse hirmufaktorit. Manöövrite tegevusraadius lõpeb napilt enne Läti, Leedu ja Poola piire.

Pealtnäha on stsenaarium kaitsev: Venemaa ja Valgevene püüavad tõrjuda kolme kujuteldava paariariigi – Veishnoria, Vesbaria ja Lubenia rünnakut. Peamine Kremlist edastatav sõnum seisneb Lääne süüdistamises ülereageerimises. Venemaa on korraldamas väikest ja rutiinset õppust. Lääne hirmukülvajad ja sõjaõhutajad on tavapäraselt üle reageerinud viisil, mida üks Vene ametnik nimetas “hüsteeriliseks klounaadiks”.

Venemaa vaatevinklist on see mõistetav. Suured agressiivse stsenaariumiga õppused, nagu Zapad 2009, mille käigus harjutati Baltimaadesse tungimist ja nende isoleerimist ning mis kulmineerusid tuumarünnaku simuleerimisega Varssavile, on kontraproduktiivsed. Nad virgutavad otsusekindlust, aitavad õigustada kaitsekulutuste tõstmist ja näitavad Venemaad halvas valguses.

Ometi ei anna eelseisev näiliselt vaoshoitum Zapad põhjust end muretult tunda. Venemaa on juba lõiganud kasu käiku lastud psühholoogilisest mõjutamisest, kujutades end Läänega võrreldes strateegiliselt võrdväärsena, geopoliitilises võistluses ülekohut kannatanud osapoolena ja tõelise ohuna Kirde-Euroopa eesliiniriikidele.

Ükski neist kirjeldustest pole täpne. Venemaa on igas mõttes Läänest palju nõrgem ja saaks täiemahulises vastasseisus lüüa. Kirde-Euroopas tekkinud vastasseisus on täielikult süüdi Venemaa. Oma tegevusega endiste kolooniate hirmutamisel ja õõnestamisel pärast 1991. aastat andis ta ise NATO-le argumendi laieneda. Agressiivse taktika jätkamisega pärast 2004. aastat kindlustas ta selle, et NATO koostas vastumeelselt ja hilinenult kaitseplaanid, paigutas piirkonda väiksearvulised päästiküksused ja hakkas korraldama kaitseotstarbelisi õppusi.

Venemaa kasutab Zapadit ka Lääne otsusekindluse proovile panemiseks teistel rinnetel. Leedu ametnikele laekus hiljuti Valgevenelt (Venemaa lähim liitlane) taotlus vedada õhutõrjerakettide Buk ekspordisaadetis Angolasse. Vene Buk-raketiga lasti 2014. aastal Ukraina kohal alla Malaisia lennufirma lend MH-17. Venemaal oleks õigus saata neid rakette sõjalise transiidi korras läbi Leedu Kaliningradi. Selle asemel tahtis ta pretsedenditul moel eksportida neid Leedu Klaipėda sadamast. Leedu ütles arusaadavatel põhjustel ära.

Zapadi pärast on mures ka ukrainlased. Riigi põhjapiir Valgevenega on suuresti kaitseta. Ukraina suurt koormust kandvad relvajõud peavad Zapadi ajal suunama kalleid luure- ja muid ressursse sõjalt idas ettenägelikele ettevalmistustele igaks Valgevenes paiknevate Vene vägedega seotud stsenaariumiks. Samuti muretsetakse Vene vägede pärast Moldova Transnistria piirkonnas.

See näitab, et Venemaale meeldib kasutada Zapadit närvidel mängimiseks. Mida iganes Lääs vastusammuna ka ette ei võtaks, on olemas risk, et see on kantud enesega rahulolust või seda nähakse ülereageerimisena. Kreml määrab päevakorra just sellise sõjalise blufi (või jõu), kübersõja, propaganda, majandusliku surve või muude vahendite kombinatsiooniga, mida ta otsustab käiku lasta.

Tegelikult peaksid asjad olema vastupidi. Vladimir Putin peaks kratsima närviliselt kukalt seoses sellega, mida Lääs kavatseb temaga teha – õõnestada tema autokraatlikku valitsemist kodus, ajades välismaal tema räpase raha jälgi, lammutades tema korruptiivseid ja ekspluateerivaid energiaeksporditööstusi, pannes piiri tema laiutavatele hukkamissalkadele ja nurjates tema katseid oma naabritega tüli norida.

Teoreetiliselt on Läänel peaaegu kõik kaardid Venemaa väheste vastu. Praktikas on aga kõik vastupidi ja Zapad toob selle selgelt välja.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.

EDWARD LUCAS

blog comments powered by Disqus