Eelmisel kolmapäeval esitleti Alatskivil Liivi muuseumis Kodavere murraku aabitsat, mille nimeks “Kodavere uavits” ja mille abil loodetakse selle piirkonna noori pärimuskeele juurde tagasi tuua.
Selleks, et Kodavere murrak ja ka kogu selle kihelkonna kultuur säiliks, on Eevi Treial juba kuus suve korraldanud Sääritsa külas Kodavere murraku laagrit. Pärast mitmete keelelaagrite korraldamist tuli sealse kultuuripärandi hoidja mõttele, et ka piirkonna noori tuleks oma pärandkeele juurde tagasi juhatada. Selleks tuli alustada päris algusest ehk aabitsast, mida Eevi asus koostama möödunud sügisel.
Talle oli selle töö juures abiks Liivi muuseumi juhataja ja kirjandusspetsialist Mari Niitra ning aabitsa mängulise kujunduse eest hoolistes tunnustatud kunstnik Pusa. Tänaseks ongi aabits kaante vahel ning seda esitleti eelmisel kolmapäeval Alatskivil Liivi muuseumis.
Murrakuõpe koolides
Eevi Treial ja Mari Niitra loodavad, et Kodavere kihelkonna piires asuvates koolides Alatskivil ja Palal võiks tulevikus kohalik murrak ka õppekavas sees olla ning seal leiaks vastvalminud keeleõpik kasutust. Pala kooli õppeala juhataja Mairi Mandel kinnitas, et nende koolis võetakse Kodavere keeleõpe kindlasti plaani, kuid praegu pole veel selge, millal sellega Pala koolis tegelema hakatakse. “Korraldame oktoobris oma koolis ka Kodavere keelekonverentsi, kus tuleb tingimata jutuks ka keeleõppeprogramm,” kinnitas Mandel.
Seni on Pala koolis Kodavere kihelkonna kultuuri muul moel au sees hoitud. Algklasside õpetaja Hele Värs juhendab lausa viit tantsurühma, kes kõik kannavad Kodavere kihelkonna rahvariideid. “Meil on koolis sada last ja viis rahvatantsurühma, seega tantsib peaaegu kogu kool, kaasa arvatud õpetajad ja ka lasteaialapsed,” rääkis Värs, lisades, et klassiõhtutele on kutsunud rääkima kohaliku murraku tundja, kelle muistendid ja lood lapsi vägagi köidavad.
Jõnksuga eesti keel
Pala kooli õpetajad olid veendunud, et õpilastele pakub Kodavere murraku õppimine huvi ning pole ka ülemäära raske, sest selle erinevus eesti kirjakeelest on üsna väike. “Kodavere keel on hästi pehme ning seal kasutatakse palju “õ” ja “ä” tähte,” iseloomustas oma kodukeelt Eevi Treial.
Mitmeid Kodavere murrakus näidendeid kirjutanud Reet Kruup rääkis aabitsaesitlusel, et tema poja arvates on Kodavere murrak lihtsalt nagu eesti keel, millel jõnks sees. Aabitsa koostajad avaldasid arvamust, et murdekeelt on paras aeg õpetama hakata algklasside vanemas astmes, kui neil kirjakeeles lugemine-kirjutamine juba kindlalt käes.
Praegu on Kodavere murraku kõnelejaid teadaolevalt umbes paarkümmend. “Oma kodus räägin ma ikka Kodavere murrakus. Mees on mul küll nii-öelda muukeelne, kuid viiekümne kooseluaasta jooksul on tallegi see külge hakanud. Meie lapsedki räägivad Kodavere murrakut ning lapselapsed oskavad ka veidi,” rääkis Eevi Treial.
Ta meenutas, et kooliajal panid pedagoogid murraku rääkimist vägagi pahaks. “Mind on selle pärast isegi pärast tunde jäetud, et ma korralikku kirjakeelt pole osanud kõnelda,” rääkis Eevi. Kord kästi tal pärast tunde kirjutada kümneid kordi lauset: “Ma lähen koju”. Kui ta kirjatööga valmis sai ja asju kokku panema hakkas, küsis õpetaja, et kuhu Eevil nii kiire on. “Kodo!” kõlas lühike ja konkreetne vastus.
Seega pole ükski riigivõim ega kurjad kooliõpetajad temast ega ka õnneks kogu piirkonnast Kodavere murrakut välja juurinud ning tänu vastilmunud aabitsale, loodetakse selle oskajaid ja kõnelejaid noorte hulgas hoopis juurde saada.
Näiteid Kodavere murrakust
ahunad – ahvenad
ebotämä – kergelt sadama
iisbä – esmaspäev
ipsiaegne – väga vana
jõõrmä – raskelt liikuma
kerss – kirst
lebo – tuuleõhk
läägitämä – (taimi) kastma
muss – must
nõrgutama – liigutama, painutama
oedod-lombid
orjavits-kibuvits
pissmä-pistma
puarirahvas-abielupaar
satvor-püksilukk
suhvel-sahtel
tabrik-kirves
vabram-vaarikas
vibu-õngeritv
ürgämä-alustama
Allikas: Kodavere murraku veebikülg
EILI ARULA
