Iga kord, kui välismeedias ilmub intervjuu või reportaaž, mis kirjeldab Eesti valmistumist sõjaks Venemaaga, võib „uue Põhjamaa” maine loomisele kulutatud pingutused taas maha kanda.
Eesti kuvand peaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ettekujutuses välja nägema selline: „Eestis eksisteerivad koos puhas ja puutumata loodus ning maailma kõige digitaalsem ühiskond. See on koht iseseisvalt mõtlevatele inimestele, kus julged mõtted tehakse teoks.”
Lühidalt – nagu Põhjamaa, aga moodsam ja üleni digitaalne. Ettevõtte saab asutada kolme minutiga, maksude tasumine on lihtne, bürokraatiat on vähe, investeeringud teretulnud, tööjõud haritud, korruptsiooni ei ole.
Samas peab tõdema, et välisinvesteeringutega eelmiste kümnenditega võrreldavalt hästi ei ole. Ja kuigi Eesti Pank on viimases prognoosis pigem optimistlik, et need kiiremini kasvama hakkavad, siis näiteks valitsuse käitumine tselluloositehast planeerinud investoritega sellesse usku ei tekita.
Väike rinderiik, mis valmistub sõjaks
Eesti olemasolevas rahvusvahelises kuvandis on e-ühiskonna ja digitaalse pioneeri komponent tänaseks vaieldamatult olemas. Puhas ja puutumatu loodus pole ehk nii hästi tuntud, seda enam, et sama väidavad enda kohta naabrid Läti ja Soome. Inimesi hoiame kinni paremini kui lõunanaabrid, aga seda, et Eestisse töökohtade või ettevõtlusega tegelemise võimaluste tõttu mujalt maailmast tung oleks, pole veel juhtunud.
Eesti ees seisev positiivselt silmatorkamise ülesanne on raske, eesmärkide täitumiseni kulub palju aega ja raha. Nagu näeme, tuleb ette ka „oksendava siili” tüüpi eksirännakuid. Konkurents teiste riikidega on tihe.
Väga lihtne on aga kujundada hoopis teistsuguse märgiga kuvandit: väike rinderiik, mis valmistub veriseks sõjaks Venemaaga. Sellega EAS loomulikult ei tegele, aga Eesti poliitikud ja ametkonnad on panuse niisuguse maine loomiseks kahtlemata andnud.
„Nad võivad jõuda Tallinnani, aga nende selja taga me lõikame läbi nende kommunikatsioonid ja varustusteed ja kõik muu. Nad võivad jõuda Tallinnani kahe päevaga. Kuid nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda. Nad saavad tuld igast nurgast ja igal sammul.”
Selliseid kõrgele Eesti sõjaväelasele omistatud lauseid võis eelmisel nädalal lugeda mõjuka ingliskeelse veebiväljaande Politico kirjutisest, mille pealkiri oli „„They Will Die in Tallinn”: Estonia Girds for War With Russia / The head of thetiny NATO member’s special forces details his country’s preparations for a conflict many here see as inevitable”. Eesti keeles seega: „„Nad surevad Tallinnas”: Eesti valmistub sõjaks Venemaaga / Väikese NATO liikme erivägede juht selgitab oma riigi ettevalmistusi konfliktiks, mida paljud siin peavad vältimatuks”.
Peletame inimesi endast eemale
Kujutlege nüüd välismaalasest ettevõtjat, näiteks itaallast, kes tahab osta Tallinnas jäätisetehase. Või siis saksa arsti, kellele näib, et Tallinna kinnisvarahindadel on veel kasvuruumi ning sooviks säästude eest osta korteri südalinnas. Käib Eestis, elu näib ilus. E-riik teda väga ei huvita, aga inimesed on korrektsed ja ilmselt ausad. Igaks juhuks guugeldab enne lõpliku otsuse tegemist siiski põhjalikult – ja satub sellise pealkirja otsa. Mõistusega saaks nagu aru, et tegu on äärmuslike stsenaariumide kirjeldusega, aga ikkagi ei tahaks paigutada oma raha kuhugi, kus „vältimatult” algab sõda ning „kõik surevad”.
Või kujutage ette kahe lapsega briti peret, kes kaalub, kuhu augustis puhkusele sõita. Tallinna vanalinn tundub ilus nagu muinasjutt. Ja rabamatk… Siis leiab pereema meile juba tuttava Politico artikli. Hmmm…
Tahaks loota, et Eesti strateegilise kommunikatsiooni osas on Politico kirjutis halb õnnetus, seejuures viimane omasugune. Ajakirjanikke ei saa muidugi takistada ükskõik mida Eesti kohta kirjutamast, aga riigi ja eriti kaitseväe kommunikatsiooniinimesed saavad küll valida, kellega kõrged sõjaväelased räägivad.
Aga kui oligi taotlus näidata, et Eesti on selline rinderiik, siis võiks rahulikult EASi kaudu Eesti kuvandi loomise eelpool kirjeldatud sõnumite pinnal ära lõpetada. See raha läheb tühja.
ANVAR SAMOST, kolumnist
