Vabadussõjast saab üldteadmisi mitmetest varem avaldatud raamatutest, kooli ajalootundidest, ajakirjandusest, raadiost ja televisioonist. Kuid hoopis teine asi on lugeda ja teada, mis juhtus Vabadussõja ajal meie kodukandis, kes olid need kangelased, keda meie vanaisad või isad tundsid ja teadsid?
Just sellist vahetut sõja-aatelist hõngu on tunda Kaitseliidu Jõgeva maleva propaganda- ja ajaloopealiku Ülo Pärna koostatud raamatus, mis räägib Vabadussõja sündmustest Jõgevamaal. Võidupüha eel kaante vahele saanud teosesse on autor kogunud omaaegseid artikleid ajakirjandusest, väljavõtteid dokumentidest ja erialakirjandusest. Lisaks saab ülevaate Vabadussõjas langenutest, kihelkondlikest mälestusammastest ning Vabadusristi kavaleridest. Raamat on pühendatud Vabadussõjas langenud, vigastustesse surnud või sõjategevuses hukkunud Jõgevamaa kaitseliitlaste mälestusele.
Ülo Pärnal on hea meel, et rahva huvi Vabadussõja sündmuste vastu pole raugenud, ent huvitatud on eelkõige keskealised, kelle isad ja vanaisad on osalenud vabadusvõitluses. Autor tunnistas, et raamatu koostamisel oli tal üks lennukaid ideid tuua ajaloosündmused noortele lähemale. Pärna arvates on noorte tagasihoidliku huvi üks põhjusi vähesed võimalused teada saada, mis Vabadussõja ajal just nende kodukohas juhtus. „Arvan, et raamat kõlbaks ka ajalootunnis asjade seletamiseks. Siin on emotsiooni ja dokumenteeritud infot. Tavaliselt räägitakse sellest, mida me kõik teame – kunas algas, et sõdisime venelastega, Landeswehriga, meil oli Laidoner. Seda, mis Jõgevamaal toimus, esile ei tule, aga kõik muu, ka vastaspoole sigadused, on selles raamatus olemas,“ märkis Pärn. Raamat poelettidele ei jõua, küll aga on „Vabadussõja sündmused Jõgevamaal“ olemas koolides, Kaitseliidu Jõgeva malevas ja raamatukogudes.
Ammune huvi
Osa raamatusse jõudnud materjalist on kokku nopitud juba sügaval nõukogude ajal. Muidugi ei olnud Pärnal toona aimugi, et kunagi need killud raamatusse jõuavad. Esimesed mälestused pärinevad Ülol lapsepõlvest, kui ta huviga kuulas kohalikke külamehi poe taga “asuniku“ ja poole „seatapja“ juures Vabadussõjast jutustamas. Tema vanaisa juurde käis ka üks mees, kes pajatas Vabadussõja lugusid. 8-aastasena oli Ülo sanatooriumis, seal ringi kolistades leidis ta lakast vanu „Kaitse Kodu“ numbreid ja sõduriajakirju. „Lugesin sel ajal juba kirjatähti ning gooti kirja,“ rääkis ajaloohuviline mees, kes loeb gooti kirja soravalt ka praegu. Vabadussõja teemaleriti ei räägitud ja see tegi asja põnevaks, eriti, kui tuli omal käel asja edasi uurida.„Mu kätte juhtus ka eestiaegseid ajakirju nagu „Vabadussõja Tähistel“ ja „Vabadussõja Lood“. Kirjutasin sealt enda tarvis lugusid välja.“
Raamatu autor tunnistas, et mida rohkem materjali ta leidis, seda suuremaks läks põnevus ning Vabadussõja teema haaras ta kaasa. Et juhuslikest leidudest selgemat ülevaadet saada, luges Ülo Pärn hiljem kirjandusmuuseumis artiklid üle ning valis välja ja kirjutas välja need, mis puudutasid sündmusi Jõgevamaal. Sel ajal ei saanud hästi koopiad teha ja tuli käsitsi kirjutada, see oli aega ja vaeva nõudev töö. Muidugi luges Pärn ka mitmeid kohalikke lehti ning uuris, kuidas Vabadussõjast kirjutati.
Olulist ning vahetut teavet annavad ka mälestused. Autori sõnul avaldub neis aga tegelikkuse kurbloolisus. Nimelt kui kaks inimest räägivad samast seigast, siis on tunne, et tegemist on kahe erineva looga. Selguse loomiseks ja faktide täpsustamiseks tuli riigiarhiivis läbi töötada väeosade sõjategevuse päevikud. Enne teist maailmasõda koostasid paljud väeosad oma ajalooraamatuid. Näiteks Jõgeval sõdis 2. polk, nende tegevusest annab ülevaate raamat „2. jalaväepolgu ajalugu“. Eraldi uuris Ülo Pärn arhiivis leiduvaid esildisi, kellele ja mille eest määrati autasu ehk Vabadusrist.
Uskumatu vaprus
Vabadussõja lahingud Jõgevamaal andsid kinnitust meie meeste vaprusest ja väärikusest. Pärast lahinguid küll taanduti, ent ükski mees ei pannud niisama plehku. Näiteks Lohusuus pidi poolsada meest ja kümmekond Avinurme kaitseliitlast sõdima rikkis kuulipildujaga 250-300 venelase vastu, kel oli mitu kuulipildujat. Aga kaitseliitlased ei taganenud. Korra õnnestus neil kuulipilduja lahingu käigus ka ära paranda. „Kujuta pilti – lahing käib, mees remondib kuulipildujat, teeb korda ja avab veel tule! Isegi siis ei olnud mehed veel ära jooksnud,“ maalis Pärn lahingutest värvika pildi. Nii kaua, kui töötas eestlaste kuulipilduja, panid nad punastele südilt vastu. Olulise eduta hakkasid punased oma pealetungi tiibadele laiendama. Käputäis meie mehi jäi punaste haardesse ja kui vaenlane jõudis saja sammu kaugusele, algas taganemine. Vaatamata lüüasaamisele, taganeti väärikalt.
Punaste rõngasse jäi ka Laiuse-Tähkvere (Sadala) mees Jakob Sommer, kes oli haavatud. Ta ei palunud abi ega tõstnud allaandmiseks käsi, ei visanud püssi käest, vaid tulistas neid, kes läheneda püüdsid. Viimaks torgati ta täägiga surnuks. Ühe tähelepanuväärse loona märgib Ülo Pärn, et paar päev enne nimetatud lahingut saabus väikese salgaga Mustveest Lohusuusse Heinrich Taavel. Saanud teate punaväe lähenemisest, nõudis ta Mustveest abijõude. Talle saadeti nelikümmend meest, aga neil ei olnud relvi, ainult see poolvigane kuulipilduja. Abi tuli avinurmekatelt, kel olid saanud nii laskemoona kui vintpüsse Eestist lahkuvatelt Saksa väeosadelt. Eelseisvas Kõnnu lahingus olid Lohusuus võidelnud mehed kõige meelekindlamad. Pärn sõnas, et just Kõnnu, Torma ja Lohusuu lahingutes said punased tunda, et midagi ei toimu niisama. Kõnnus said punased esimest korda ka kaotusekibedust tunda.
Üks Vabadussõja murranguline lahing leidis aga aset Aidus. Kolmel päeval toimunud lahinguga oli punastel võhm väljas. Pataljoniülem Karl Eduard Preisberg juhtis oma väheseid jõude väga oskuslikult. 1918. aasta 27. detsembril jäi eestlaste rinne püsima ning seal sündis sisuliselt ka 2. polgu sõdurivaprus. Pärna kinnitusel peeti 2. polku üheks tugevaimaks numbripolguks. Preisberg oli omakorda vapper sõjamees, kes sai kõrgeid autasusid, nagu Georgi mõõk ja Vladimiri 4. järgu orden.
„Vabadussõja sündmused Jõgevamaal“
Koostaja: Ülo Pärn
Toimetaja: Sirje Ääremaa
Väljaandja: Kaitseliidu Jõgeva malev, 2018
Kujundus ja trükk: Vali Press OÜ
MARGE TASUR
