Üle võlli võllahuumor Loodi kuivatis

viimane v6llamees_juuni 2017_foto Alan Proosa-80

Igüks teab, et poodu majas nöörist ei räägita. Aga mida teha siis, kui majas on poomistöö pooleli ja uksest astub sisse eksitav võõras? Te ütlete, et midagi nii totrat ei saa juhtuda? Saab, kui tegemist on Martin McDonaghi näidendiga.


Täpselt nädal tagasi esietendus Lääne-Virumaal Loobu külas Loodi kuivatis Rakvere Teatri suvelavastus “Viimane võllamees”, mis põhineb Martin McDonaghi näidendil. Iiri juurtega, ent Londonis sündinud-kasvanud McDonagh on ilmselt üks eesti lavastajate ja teatripubliku viimase aja lemmikautoreid. Kõik tema trükivalgust näinud näidendid on leidnud tee Eesti teatrite lavalaudadele, mõni isegi mitu korda.

Vahepeal pidas maailmakuulus dramaturg näidendite kirjutamises umbes kümneaastase pausi (sel ajal kirjutas ta mitu filmistsenaariumi), ent ülemöödunud aastal tegi “Viimase võllamehega” jälle otsa lahti. Üllar Saaremäe, kes ka varem kaks McDonaghi tükki (“Leenane’i kaunitar” ja “Üks pealuu Connemaras”) lavale toonud, ootas uut teksti ilmselt, käsi pikal. Tema “veregrupp” näib McDonaghi omaga eriti hästi sobivat.

Kui suurema osa McDonaghi näidendite tegevus toimub Iirimaal, siis “Viimane võllamees” on üks tema mitte-Iiri sündmuskohaga tükkidest. See viib vaataja 1960. aastate Inglismaale, kus parasjagu on võetud vastu seadus surmanuhtluse kaotamise kohta.

Õigupoolest algab tükk proloogiga, milles Inglismaa üks kuulsamaid võllamehi Harry Wade (Raivo E. Tamm) ja tema abiline Syd Armfield (Velvo Väli) hukkavad James Hennessy (Indrek Apinis), kes kinnitab kuni hetkeni, mil köis ta kaela ümber pingule tõmbub, et pole kedagi tapnud. Avastseenis oli hoogu, õõva, aga ka tiba huumorit.

Siis tabas aga vähemasti mind peataolek: ma ei saanud mõnda aega aru, mis asju laval aetakse ja mille poolest see meile korda oleks pidanud minema. Meie ees rullus lahti Harry Wade’ile kuuluva baari argipäev: jah, võllamees, teatud mõttes kohalik prominent, pidas koos abikaasa Alice’iga (Tiina Mälberg) baari. Seal tolknesid, nagu tavaliselt, õllesõbrad-taskufilosoofid Bill (Imre Õunapuu), Charlie (Tarmo Tagamets) ja Arthur (Eduard Salmistu) ning kohalik politseiinspektor George Fry (Tarvo Sõmer), kes õigupoolest tööl oleks pidanud olema. Tüübid olid ehedad, eriti “valikulise kuulmisega” Arthur, ent nende toimetamise, samuti Harry targutuste ja pereliikmetega jagelemise jälgiminsest oli ikka kuidagi vähe.

Kavala võttega

Teatud määral tõi elevust ajakirjanik Derek Cleggi (Margus Grosnõi) saabumine. Professioonist tulenevalt oli väga kasulik jälgida, kuidas ta Harrylt surmanuhtluse kaotamise kohta käiva kommentaari sai: kui mees algul vastu punnis, lubas leheneeger minna teise autoriteedi, naaberlinnas elava endise võllamehe Albert Pierrepointi jutule. Ja seda ei saanud Harry ometi lubada!

Olgu öeldud, et Albert Pierrepoint on tegelikkuses eksisteerinud võllamees, tõeline oma ala proff, kes osales ka Nürnbergi protsessi järgsel natsikurjategijate hukkamisel. Tema lühieluloost, mis on ära trükitud kavalehel, ilmneb esiotsa kummalisena tunduv asjaolu, et timukatelgi on oma kutse-eetika. Ent ilmneb ka see, et Pierrepoint ei pidanud teistelt elu võtmist asjaks, millega uhkeldada, ning muutus ajapikku surmanuhtluse veendunud vastaseks. Samadest tõdedest on lähtunud McDonagh oma näidendit kirjutades. Ta on Pierrepointi “Viimasesse võllamehesse” ka tegelasena sisse toonud. Tõsi, ta ilmub Toomas Suumani kehastuses lavale alles tüki lõpus, ent  siis on tema kohalolek ka valdav: tema saabudes pudeneb Harry senine karisma pulbriks ja selgub, kes on tõeline staartimukas.

Ent tulgem tagasi siinkirjutaja nõutuse juurde esimese vaatuse algul. Olin just jõudnud juurdlema hakata, kas McDonagh pole veel näidendikirjutamise kätt uuesti soojaks saanud või on tükk näitlejatel alles sisse mängimata (nägin esietendust!) või olen ise uimane ja vastuvõtuvõimetu, kui kellavärk äkki käima läks ja asju juhtuma hakkas. Harry baari ilmus nimelt keegi Peter Mooney (Madis Mäeorg), kes soovis tuba üürida, hakkas keerutama Harry teismelise tütre Shirley (Jaune Kimmel) ümber ning Harryle ja baarikundedele kummalisi ümbernurgajutte rääkima. Tagatipuks ilmnes, et ta oli külastanud ka Harry kunagist abilist Sydi ja tuletanud meelde James Hennessy kahe aasta tagust hukkamist.

Nii oligi esimese vaatuse keskel äkki intriig sõlmunud ja laisk lainetel loksumine asendus kiirkaatri tempoga. Me nägime kogu aeg midagi, aga ei saanud lahti tundest, et see pole see, millena paistab. Ka Harry ja Syd tajusid laval, et Mooney pole see, kellena esineb. Mehe vihjetest hakkas aimuma kole tõde, et nad võisid hukata kaks aastat tagasi vale mehe ja õige mõrtsukas on hoopis Mooney.

Naera või surnuks

Loo lõpp oli selline, et kirjeldus ei aita, kui ise pole näinud. Mäng käis elu ja surma peale ja lõppeski ühe mehe poolkogemata teise ilma minekuga, aga saalitäis rahvast naeris end peaaegu surnuks. Suremise üle naerda oli mõistagi kohatu, aga naermata olla ei olnud ka kuidagi võimalik.

Muigeta polnud võimalik vaadata ka seda, kuidas Harry ja Syd lõpus aru pidasid, kas mees sai poodud asja eest või asjata. Ning jõudsid justkui iseend lohutades järeldusele, et vähemalt viiekümneprotsendilise tõenäosusega oli mees mõrtsukas. Aga vaataja mõistis äkki, kui määratult suur oli see teine viiskümmend protsenti ehk võimalus, et mees saadeti looja karja üksnes noore neiuga tiiva ripsutamise ja täismeeste hanitamiseks ümbernurgajutu ajamise eest.

Nii et nad tegid seda jälle: McDonagh kirjutas geniaalse teksti ning Saaremäe seadis selle geniaalselt lavale, leides tükile ka äärmiselt sobiva mängukoha. Kui hästi kokku häälestuvast näitlejate koosseisust kedagi esile tõsta, siis vahest head “käivitusmootorit” Madis Mäeorgu ja uskumatult nappide vahenditega uskumatult palju ära ütlevat Tiina Mälbergi.

Võllahuumoriks loetakse igasugust musta huumorit, mitte ainult seda, mis kellegi võlla saatmise ümber keerleb. Sellest lähtudes tuleks Loodi kuivatis nähtavat nimetada suisa üle võlli võllahuumoriks. “Viimane võllamees” aga üksnes ei naeruta, vaid paneb mõtlema näiteks sellele, kui palju sõltub elus sündmuste, ka ülitähtsate sündmuste käik triviaalsetest pisiasjadest, nagu komplekside väljaelamine, soov olla “kõva mees” või naise vanale kallimale koht kätte näidata. Ja ei tasu vaielda, kas õigem on öelda “ülesse pooma” või “üles pooma”, kui tegelikult ei tohiks üldse puua.

Päris hea, et meil siin, Eestis, surmanuhtlus juba 1998. aastal ära kaotati, muidu oleks meil tulnud võib-olla nüüd sellekohast arutelu alustada. Tõsi, teatud määral arutelu siiski käib: “Viimase võllamehe” mängukohas on väljas näitus ja seal saab igaüks surmanuhtluse poolt või vastu oma hääle anda. Ei maksa arvata, et kõik hääled ühte “väravasse” lähevad.

“Viimase võllamehet” juuni ja juuli etendused on kõik välja müüdud, ent augusti lõpus ja septembri alguses aset leidvale seitsmele lisaetendusele on pileteid veel saada.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus