Tulla võib ka südaööl

_DSC4880

Jõgeval Betti Alveri muuseumis avati möödunud neljapäeval tartlaste Külli ja Mart Trummali maalinäitus „Kaks vaadet”. Näituse pealkiri on õnnestunult valitud: ehkki kaks autorit kuuluvad ühte perre, on nende kunstnikuvaade ümbritsevale ilmale üsna erinev.


Külli Trummal on erialalt filoloog, Mart Trummal füüsik, ent taasiseseisvunud Eestis on mõlemad ametis olnud kirjastusvaldkonnas. Maalikunstikuradile andis esimesena sõrme Külli ja nüüdseks on kogu käsi läinud, kui mitte enam.

Külli käis koolipõlves Võru lastekunstikoolis ja tudengina Tartu ülikooli kunstikabinetis, ent tõsisemalt asus ta maalikunsti süvenema viiekümneselt, kui liitus Tartus tegutseva Konrad Mägi ateljee seltskonnaga.

„Mõnikord küsisin endalt, ega ma äkki hull pole: nii ju üldiselt ei tehta,” sõnas Külli Trummal.

Ta tsiteeris meie hulgast nüüdseks juba lahkunud kunstniku Kaja Kärneri mõtet, et kunstnikuks sünnitakse, aga maalijaks tuleb õppida. Külli Trummal käis Mägi ateljees Heldur Viirese käe all maalimas 2012. aastani. Ta tahtis saada kätte maalimise ABC: selle, mida võib võrrelda solfedžoga muusikas. Mägi ateljees maalitakse päeva ajal loomulikus valguses. Paljudele saab see sinna õppima minekul takistuseks, Küllil oli aga võimalik oma tööasjad nii seada, et päevane aeg maalimiseks vabaks jäi.

„Tekste võib toimetada ju ka pimedal ajal,” sõnas Külli Trummal.

Igitartulik alge

Maalimisega käivad tema sõnul kaasas rõõmsad avastused, aga ka hirmsad kõhklusehetked, kui tundub, et mitte midagi ei tule välja. Ent praegu ta maalimata olla enam ei saa. Aastate jooksul on ta loonud lille- ja maastikumaale, akte ja natüürmorte, abstraktseid ja linnast ajendatud kompositsioone. Siinkirjutajale meeldivadki Jõgeva väljapanekus kõige enam pastelsetes toonides linnapildid, mis pole päris realistlikud ega kujutagi justkui konkreetset linna, ent milles on äratuntav mingi igitartulik alge.

Mart Trummali „maalitõppe” nakatumist meenutas Külli Trummal nii:

„Panime möödunud aasta kevadel Heldur Viirese 90. sünnipäevaks Tartu kunstimajja üles näituse, millel oli väljas Mägi ateljee maalijate 164 tööd. Mart pildistas neid, seejärel töötles fotosid pikalt arvutis. Ning kui lõpetanud oli, küsis: “Miks mina maalida ei võiks?”.”

Ehkki kõik maalimiseks vajalik oli Küllil kodus olemas, tõi Mart kunstipoest oma värvituubid ja pintslid ning sättis sisse oma maalimisnurga. Molberti laenas siiski Küllilt, nii et too pidi päris tükk aega ilma molbertita olema. Algul tegi Mart mõned koopiad. Esimesena võttis ta näiteks ette ühe Valdur Ohaka kompositsiooni kopeerimise. Siis tulid aga juba Mardi enda nägemuse järgi tehtud tööd.

„See peab olema mingi eriline valgustatuse seisund, milles ta töötab,” arvas Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru.

Tõepoolest: Mardi maalitud portreed, mis kujutavad Hando Runnelit, Indrek Hirve jt, ei kanna vähimatki algajalikkuse märki. Kuidas poolteiseaastase maalimiskogemusega selliste tulemusteni jõuda, on täiesti arusaamatu.

„Kui Nõukogude Liit edasi oleks kestnud, oleksin vist varemgi maalima hakanud, aga tuli uus Eesti aeg ja ega siis sobinud paljas olla, vaid tuli kapitalismi üles ehitama hakata. Nii lükkus maalimine edasi: selle jaoks on vaja omaette olemise võimalust, rahu,” sõnas Mart Trummal. Ta tõdes, et kunstimaailma lävepakku oli tal lihtsam ületada kui mõnel teisel, sest Külli oli aastaid tema silme all maalinud.

Haarab jäägitult

Praegugi jagavad Külli ja Mart end kirjastustöö ja maalimise vahel. Aga jäägitult haarab vaid maalimine.

„Kui ka midagi muud teed, siis on kogu aeg peas mõte: saaks juba maalima!” ütles Külli.

Tänavu võtsid Trummalid ette kaks nädalast maalimisreisi, ühe Kodijärvele, teise Ahvenamaale. Reisidel tehtud tööd on praegu väljas Võru Kandle galeriis Mägi ateljee näitusel “Sajaga suvi”.

Jõgevale ühisnäituse üles panemise ettepanek tuli Betti Alveri muuseumilt.

„Mardiga ühise näituse tegemine tundus mulle alguses suisa nõme. Nii ma ka sellele tuttavale ütlesin, kes meie ühisnäituse mõtte esimesena välja käis. Nüüd pean tema ees vabandama, sest näitus sai väga tore,” kinnitas Külli Trummal.

Alveri muuseumis avatud näitus võiks autorite arvates kanda sõnumit, et kunstiga tegelema hakata pole kunagi hilja.

„Kui ikka tuleb kiusatus maalima hakata, siis võiks sellele järele anda,” kinnitas Mart.
Abikaasadest maalijad kiitsid Betti Alveri muuseumi saali: sealsed heledad seinad ja hea valgustus on nende meelest maalide eksponeerimiseks äärmiselt sobivad. „Ma pole oma töid kunagi nii heas valguses näinud. Tartus nii head galeriid polegi,” ütles Külli Trummal.

Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru ütles omalt poolt, et kui Konrad Mägi ateljee kunstnikud talle oma näitust pakkuma tulevad, võtab ta nad alati vastu.

“Tulla võib kasvõi südaöösi, sest härra Muru ei maga kunagi, kui talle pallaslikust traditsioonist lähtuvat kunsti tuuakse,” parafraseeris ta “Tõe ja õiguse” teisest köitest pärit ütlust härra Mauruse ja raha kohta.

Külli ja Mart Trummali näitus jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 17. oktoobrini.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus