Tulevased kalamehed harjutasid jääpüüki

Kuremaa järve jääl võis üleeile näha päris suurt hulka kalastajaid, paljud neist üsna noored. Nimelt tõi Tartu Loodusmaja seltskonna põhikooliõpilastest kalahuvilisi jääpüüki proovima.


“Kes teist varem jää peal kala püüdmas on käinud?” uurib talvise kalastuspäeva üks juhendajaid Lea Saar bussiga Kuremaa järve äärsesse Udu tallu saabunud seltskonnalt. Tõuseb päris mitu kätt. “Aga kes on suvel kala püüdnud?” Kästi tõuseb veelgi rohkem. “Aga kes pole üldse varem kalal käinud?” On selliseidki “valgeid lehti” – nii laste kui ka vanemate hulgas.

Kõigepealt teeb Lea selgeks, et talvised kalapüügivahendid erinevad oluliselt suvistest. Taliõnged, mis ta välja kraamib, on väikesed – nagu mänguasjad. Lapsed saavad teada, kuidas nendega ümber käia ning milliseid funktsioone täidavad taliõnge sellised detailid nagu nooguti ja kirptirk ehk vene moodi marmõška. Lea seletab, mismoodi hakkab nooguti võnkuma, kui kala konksu otsas on, ning kuidas kala välja tõmmata. Õngenööri sassi ajamisest soovitab ta iga hinna eest hoiduda: eriti talvel külma käes on selle lahti harutamine ebameeldiv töö.

Kui püügivahendite kohta selgitused antud, jagatakse laiali sööt – kärbsetõugud ja surusääsevastsed.

“Võtsime igaks juhuks kaasa mõlemat: me ei tea, mida siinsed kalad sel aastaajal eelistavad,” ütleb Lea.

Jääpüügi teine juhendaja Peep Männil seletab, et kala passides tuleb õnge tasapisi liigutada, sest kui sööt vees paigal on, ei pea kala seda allaneelamise vääriliseks. Kui aga õngega liialt rapsida, võib talvises külmas vees laisalt liikuva uimasevõitu kala hoopis eemale peletada. Kui hädapärased tarkused käes, minnakse järvejääle auke puurima ja õnge “leotama”.

Kogenud püüdjad

Tartu Karlova kooli õpilased Maris Kadak ja Priit Kuld on juba kogenud kalapüüdjad. Mõlemad väidavad, et on kalal käinud terve elu – nii pikalt, kui ennast mäletavad. Üheteistaastane Priit on siitsamast Kuremaa järvestki päris korraliku haugi välja tõmmanud: see juhtus Tartu Loodusmaja 2016. aasta suvise kalastuslaagri ajal.

“Kõigepealt sõitsime Peebuga järve ühte otsa, aga ei saanud midagi. Siis järve teise otsa, aga ikka ei saanud midagi. Siis märkasime siit umbes viiekümne meetri kaugusel kellegi unda. Ja just selle unna lähedalt saingi haugi, mis kaalus kilo ja 160 grammi. Teised naersid, et ma olen justkui mingi haugilausuja. Ma jõudsin just öelda “Ah, siit ei tule midagi”, kui haug mu õnge otsa hakkas,” meenutab Priit.

Tundub, et Priidul on peale kalapüügitarkuste ka kalamehejutu rääkimine selge: päris keeruline on temaga suheldes aru saada, millal ta tõtt räägib ja millal “villast viskab”.

Maris Kadak võtab kalastustarvete kastist välja isa kaasa antud unna. See on isa enda tehtud ja ebatraditsioonilise väljanägemisega. “Mis und see selline on!” ütleb Priit algul, ent kui Maris põhjalikult ära seletab, kuidas püügiriist toimib, jääb Priitki uskuma, et asjal on jumet. Ainult et unnaga haugi jahtimiseks tuleb kõigepealt üks väike särg kätte saada: see on haugile söödaks.

Küsimusele, kas kodus soojas toas poleks parem pühapäeva veeta, raputavad Maris ja Priit veendunult pead: tundub, et nad on juba paadunud kalahullud.

“Kalastamine on asjalik ja looduslähedane hobi, mis annab ka kvaliteetset lisa toidulauale. Meie siseveekogud on ju endiselt üsna puhtad,” märgib Peep Männil.

Tema ja Lea Saar pole loodusmaja töötajad, vaid Lõuna-Eesti kalastajate klubi liikmed, keda loodusmaja alatasa oma kalastuslaagreid ja –päevi juhendama kutsub.

“Kalapüüdmist klassis õppida ei saa,” kinnitab Lea Saar. “Seal saab muidugi põhiasjad ära seletada, et lapsed suisa vale sööda või püügivahendiga püüdma ei läheks. Aga suurem osa tarkusest saadakse ikka vee peal olles ja kala püüdes.”

Sõbrad ja hasart

Lea Saare sõnul saavad lapsed sellistel ühistel püügipäevadel sõpradega looduses viibimist nautida, ent tavaliselt tekib ka kalapüügihasart. Eriti tore on aga, kui ka vanemad saavad koos lastega kala püüdma tulla (väiksemaid, 1.-3. klassi lapsi ilma vanemateta kaasa ei võetagi!), sest siis saavad nad paremini aru, mis last kalapüügi juures köidab, ning oskavad teda edaspidi vajaduse korral ise juhendada.

“On juhtunud ka nii, et lapsed, kes hirmsasti laagrisse tahtsid tulla, on juba ammu õngitsemisest tüdinud ja mängima läinud, aga vanemad, kes kalapüügist enne midagi ei arvanud, istuvad ikka veel jõe ääres,” ütleb Lea Saar muiates.

Tema sõnul on suvipüügil kasutusel rohkem eri laadi püügivahendeid kui talipüügil. Põhjaõngega püük olevat üks keerulisemaid, ent lastele meeldivat see väga.

“Teeme lõkke üles, hoiame õngedel silma peal, aga räägime ka maast ja ilmast. Oleme Peebuga arutanud, et nii mõnestki asjast võiks loobuda, aga laste kalastuslaagreid küll ei tahaks ära jätta. Sinna tulevad nii toredad ja asjalikud lapsed,” kinnitab Saar.

Jääpüügil oli kaasas ka Tartu Loodusmaja huvikooli direktor Signe Söömer. Et ta kalapüügi vastu huvi tunneb, võib tuleneda tema päritolust: ta on Saaremaalt.

“Mõned kartsid täna välja tulla, arvates, et ilm on kehv, aga tegelikult pole ilmal häda midagi. Ka jää on piisavalt paks: 15 sentimeetrit,” kiidab Söömer.

Tema on Tartu loodusmajas korraldanud suviseid kalastuslaagreid ja talipüügipäevi juba päris mitu aastat ning neid ettevõtmisi toetab Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK): lapsed õpivad keskkonnasäästlikult kala püüdma ning üldse loodusest hoolima ja loodust hoidma.

“Huvi selliste laagrite ja püügipäevade vastu on päris suur. Täna on meil siin Tartu ja Lõuna-Eesti lapsed, ent suvistesse kalastuslaagritesse tullakse isegi Ida-Virumaalt,” ütleb Söömer. “Järgmine jääpüügi päev tuleb meil aga nädala pärast Võrtsjärvel.”

Lisaks sellele, et KIK Tartu Loodusmaja kalastuslaagreid toetab, on need leidnud tunnustuse ka Keskkonnakäpa konkursil, mis käivitatud keskkonnasõbraliku haridustegevuse esile tõstmiseks. Mullusel konkursil pälvisid Tartu loodusmaja, samuti Eesti Maaülikooli Võrtsjärve õppekeskuse kalastuslaagrid tunnustuse nii õnneliku õppija kui ka rahva lemmiku kategoorias.

Ka üleeilne jääpüük Kuremaa järvel läks loodusharidusliku ettevõtmisena igati korda. Kala saamine oli iseasi: selleks hetkeks, kui siinkirjutaja järvejäält lahkus, polnud igatahes veel kellelgi midagi konksu otsa jäänud.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus