Treener Heiko Väät elab odaviskele 24/7

Kunagine Eesti parim odaviskaja Heiko Väät pole oma sünnilinna Jõgeva tolmu jalgadelt pühkinud, vaid toimetab siin igal vabal hetkel. Viimased 18 aastat treeneritööd teinud Väät on ka maailma tippu kuuluva Magnus Kirdi treener. Oma sporditeest ja Eesti parima kergejõustiklase treenimisest rääkis Heiko Väät ka Vooremaale.


Kui tihti sind Jõgeval näha saab?

„Iga vaba hetke ja päeva kasutan elamiseks oma kodulinnas Jõgeval. Kuigi ega selleks just palju aega ei jää. Tavaliselt kord kuus.”

Elutempo on kiire?

„Kindlasti. Iga päev on trennid, lisaks siis võistlused ja laagrid.“

Meenutame, et sporditeele sattusid läbi jäähoki, nagu Jõgeval tavaline oli?

„Jah, sest treener Kaido Poom kutsus, et aja poisid kokku ja tulge trenni. Nii alustasin, talvel hoki ja suvel jalgpall. Kuus aastat käisin trennis, kuid mulle need meeskondlikud mängud kuidagi ei istunud. Ning ühel hetkel otsustasin minna üle kergejõustikku, kui Jõgevale tuli  treeneriks Aldo Reisberg. Esialgu treenisime Jõgeval, hiljem sõitsime pärast koolitunde rongiga Tabiverre treenima. Nii igal õhtul.”

Miks alustasid jooksmisega?

„Tegelikult mul puudus esialgul üldse oma ala. Sain oma treeningukaaslastelt Fred Kormanilt ja Marek Pruulilt igal alal pähe. Ainult palli suutsin teistega enam-vähem võrdselt visata.

Siis ühel sügisel võtsin kätte ja hakkasin jooksmas käima. Üks päev viis, teisel seitse kilomeetrit. Niimoodi kaks kuud jooksin ja siis tuli koolide krossijooks. Kui muidu jooksin tuhandet meetrit natuke alla kolme minuti, siis krossil jooksin 2.38. Kõik arvasid, et ma lõikasin, kuidas muidu nii kiire olen. Seejärel jooksin veel Iisakus vabariiklikul krossil vaatamata stardiäpardusele  2.40-ga ja treener Reisberg vaatas, et päris hea. Hakkas minuga arvestama kui jooksjaga, võistlesin 1500 meetris, takistusjooksus, isegi 400 m ja 400 m tõkkejooksus.”  

Kuidas Sa siis odaviske juurde sattusid?

„Kõik oli hästi, aga iga kord, kui jooksu lõpetasin, ööksin pool tundi. Kõik, mis sees oli, tuli välja. Käisime siis arsti juures uurimas, et mis viga. Selgus, et mul on südameklapi rike. Arst soovitas, et kui tahad normaalselt elada, siis lõpeta jooksmine ära.

Mis siis teha? Võtsin oda kätte ja läksin seda KEKi elamurajooni taga asunud karjamaale loopima. Esimesed tulemused olid 15aastaselt 45 meetrit. Aasta oli siis 1991. Aasta pärast viskasin aga juba 62 ja siis hakkasingi odaga tegelema. Nii leidsin oma ala. Viis aastat olin kokku Reisbergi juures trennis ja seal kujuneski minust odaviskaja. Mulle sobis ta treenerina väga hästi. Oli hea treener, kellega sain kõiki alasid proovida.”

Kas 1990. aastad oli raske aeg spordi tegemiseks?

„Mina seda ei ütleks, sest mulle olid kodust pere poolt toetus alati olemas. Kogu energia sain panna spordile.“
Milline oli see võistlus, kui tundsid, et nüüd oledki odaviskaja?

„See oli 1991. aastal Pärnus Eesti – Soome noorte maavõistlus. Sain esmakordselt ühte jalga panna laenatud odaviskenaeliku, teises oli jätkuvalt vana seanahast nelja naelaga jooksunaelik. Tegin põmmdi 62 meetrit ja olin kolmas. Siis mõtlesin, et kui saaksin veel naelad ka alla, siis võin viskama küll hakata. Reisberg viis mind kokku odaviskaja Toivo Moorastiga, kelle käest sain osta esimesed Karhu naelad. Nii see edasi läks. Järgmisel aastal viskasin  juba meeste odaga 58 meetrit ja kõrgkooli esimese kursuse lõpus 1993. aasta suvel tulin 68 meetriga Eesti juunioride meistriks, võites ka Donald-Aik Silda. See oli suur arenguhüpe. Ühtlasi täitsin juunioride EM-i normi ja võistlesin San Sebastianis. Kõik see kokku osutuski kaalukeeleks.”

Sa olid Eesti tipus pikalt, vaatamata raskele vigastusele?

„Jah, aastad 1993 kuni 2006. Tegin kaasa kõik Balti matšid, samuti Euroopa karikavõistlused, kus jõudsin isegi võiduni. Tulin kahel korral Eesti meistriks, kuid suurtele tiitlivõistlustele kahjuks ei jõudnud. Universiaadidel siiski kaks korda (1997 ja 1999) tegin kaasa.

Kuni parimas spordieas, 29aastaselt tegin seljale haiget: kangitreeninul läks disk välja. Üheksa kuud vaevlesin lakkamatutes valudes. Siis otsustasin operatsioonile minna. Arst veel hoiatas, et kui ma veel visata tahan, pean tagasitulemiseks ropult tööd tegema. Seda ma ei kartnud ja 30aastaselt, pärast oppi, seda ka tegin.

Tulin tagasi siis, kui olin juba paar aastat noori treeninud, ja siis mõistsin, et olen 30 ja ma ei tea odaviskest tegelikult mitte midagi. Hakkasin ise odaviske peensusi uurima. Püüdsin kuude kaupa peegli ees harjutusi tehes õppida, mis liigutus milleks teha tuleb. Tegin nii ka ise iga päev trenni. See, mida ma ise õppisin, õpetasin ka teistele edasi. Ja kui suvel tuli võistlus, siis õpilased vedasid kihla, et palju ma viskan. Pakuti 65 – 70. Ise arvasin, et 68, siis oleks jumala hästi. Tuli aga 75 m. Mis mõttes? Viskamine oli korraga nii lihtne. Just mõtestatud odaviskamine.  Järgmisel aastal tegin juba veidi tugevamalt trenni ja 2004. aastal viskasin isiklikuks 77.94. Sellega ületasin olümpia B-normi ja saanuksin isegi olümpiale, kui Värnikut poleks ees olnud.”

Kes oli siis Sinu treener?

„Kui Tallinnas ülikoolis õppisin, siis harjutasin koos Aivar Karotamme rühmaga, kuid otsest treenerit polnud. Siis võtsin kätte ja läksin Toomas Merila juurde. Merila ütles minu soovi kuuldes, et ta juba aasta otsa ootas, millal ma tulen. Merila juures olin 1993 – 2003, kuni seljahädad peale tulid.

Kuid iseenda jaoks hakkasin odaviset selgeks tegema alles 2004. aastal. Küsisin nõu oma õpilastelt, kas ma viskan õigesti. Ise tunned küll, et kõik on paigas, aga kõrvalt näeb nüansse paremini. Nii sain ennast kohendada, tunnetust muuta.”

Mille taha sul pikemad visked jäid?

„Tunnen, et mul jäi hästi palju füüsise taha. Samas suutsin ennast nende eelduste pealt realiseerida 98 protsenti, sest olin ju odaviskajate seas nagu keskmaajooksja.”

Mis aastast treeneritööd teed?

„Aastast 2000. Esimene aasta olin Tallinna Kalevis, seejärel Audentese spordiklubis.

Spordiklubis olen täiskohaga treener, siis Audentese spordikoolis, lisaks noortespordi juht kergejõustikliidus ja nüüd siis ka täiskasvanud. Nendega tegelen hommikuti, enne spordikooli treeninguid.“
Nii et oled 24/7 odaviske sees?

„Põhimõtteliselt küll, aga klubis tegelen ma ka teiste aladega. Ning mul on seal päris häid noori tegijaid.”  

Keda sa täiskasvanutest praegu treenid?

„Kõigepealt Magnus Kirt, siis Tanel Laanmäe, Mirell Luik ja natuke nõustan ka Tiina Laasmad.”

Kuidas koostöö Kirdiga algas?

„See algas eelmise aasta jaanuaris. Magnus ja Tanel olid Audenteses trennis ning ka mul oli samaaegselt treening noortega. Magnus siis palus, et ma kõrvalt vaataksin, kuidas tal tehnika on. Tegin mõned ettepanekud, mida oleks vaja paremaks muuta. Mitte et tehnikat ümber õppida, vaid paremaks kohendada. Et lõpuosa kiiremaks, sest siis peaks ka oda kaugemale lendama. Talv läbi me niimoodi kord nädalas kohtusime. Kevadel olid poisid lõunalaagris . Kui nad sealt tagasi tulid ja nende treener Andrus Värnik kuhugi kadunud oli, tulid Magnus ja Tanel minu juurde, et kas ma oleks nõus neid aitama. Miks ma ei peaks siis Eesti odaviskajaid aitama.”

Eelmisel aastal olid Londoni MMil treenerina juba kohal?

„London oli esimene kord, nüüd Berliini EM-il olin samuti kohal. Professionaalsel sportlasel ei pea alati treener kohal olema, kuid see puudutab eelkõige rahvavõistlusi. Seal käib kõik konveieril: hommikul trenn, õhtul võistlus ja järgmisel hommikul tagasi. Suurvõistluste tsükkel on teine, tiitlivõistlus kestab kaua ja selleks vajab sportlane kindlust. Vaatab korraks staadionilt  tribüünile ja näeb sind. See annab turvatunde.”

Oled öelnud, et odaviske tulemus otsustatakse kolme viimase sammuga?

„Jah, aga see iseloomustab kogu kergejõustikku. Sa pead kiiruse saama vahendisse või kehasse, ja selles osas on otsustavad kolm viimast sammu. Kergejõustik ei salli löntimist.

Poolteist aastat oleme Magnusega sellega vaeva näinud. Põhiline probleem oli see, et hoojooksul käis keha üles-alla. Vaja on aga, et kogu hoog läks ainult edasi. Ja lõpuni, kuni jala vastu paned. Odaviske hoojooksu võiks iseloomustada jooksmisega ruumis, kus pea on kogu aeg ühlastelt laes, aga sa pead edasi joostes kiirust koguma. Jalad jooksevad, aga õlad on paigas.”

Magnus Kirdi taolist odameest pole meil aastaid olnud?

„Ütleme jah, et stabiilsuse poolest kindlasti. Tal on hull töötahe ja ta ajab alati taga perfektsionismi ning see toodab tulemust. Tänavune aasta on olnud Magnuse jaoks uskumatu, aga kui sportlane on terve, siis on lihtne ka treenida. Tanelil ajab aga seevastu üks vigastus teist taga.

Tulevikku silmas pidades on tehniliselt alati arenguruumi. Jõu poolest on piisav tase olemas ja seda ei taha üle forsseerida. Minu nägemus on, et hoida tuleb sama jõufooni, sama tehnikat, teha järgmiseks hooajaks sama sagedusega ettevalmistus. See toob stabiilsuse. Kui on aga 86-87 meetril stabiilsus ja kui organism harjub sellega, siis on kõik võimalik.

Koormuste kasvatamisega tõuseb aga ka vigastusteoht. Pigem püsi terve, ole odaga ühel meelel. Tee alati oma asja.”

Heiko Väät

Sündis 25. augustil 1974 Jõgeval

Odaviskaja, treener

Eesti koondises 1993 – 2005

kahekordne Eesti meister

Eesti meistrivõistlustelt 10 medalit (1996 – 2006)

Euroopa karikavõistluste II liiga võitja 1999

Isiklik rekord 77.94 2004

Õpilasi: Magnus Kirt, Tanel Laanmäe, Mihkel Kukk, Moonika Aava, Erki Leppik jt.

TIIT LÄÄNE

blog comments powered by Disqus