Tormas tähistati möödunud laupäeval kohaliku puhkpilliorkestri 170. sünnipäeva. Kõrgele eale vaatamata demonstreeris orkester juubelikontserdil muusikalist kõrgvormi ja nooruslikku nägu, kohaliku rahvamaja täis saal andis aga tunnistust sellest, et kogukonnale on puhkpillitraditsioonide jätkumine väga oluline.
Torma pasunakoorile pani 1848. aastal aluse toonane Torma kihelkonnakooli õpetaja ja köster Adam Jakobson, meie rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobsoni isa. Idee tekkis ühel koosviibimisel, kus kõneldi sellest, kui tähtsat rolli omab pillimäng Böömi, Tirooli ja Šveitsi kogukondades. Nagu Adam Jakobsoni kirjalikest mälestustest lugeda võib, kerkis üles küsimus, “kas siis meie rahwa keskel ei peaks võima mängusid ette wõtta?” Muusikariistade ja nootide muretsemiseks algatati korjandus ja juba samal õhtul kogunes Adam Jakobsoni kätte kümme rubla pasunakoori “seemneraha”.
Algus ei läinud siiski ülearu libedalt, sest esiotsa hangitud pruugitud pillidel ei tahtnud musitseerimine hästi edeneda. Ka hiljem on orkester üle elanud nii häid kui ka halbu aegu. 1867 aastal vajus pasunakoori tegevus kaheksaks aastaks soiku. Mõned mängumehed olid surnud, mõned ära kolinud, mõned soldatiks võetud ja mõnel oli “mängiahimmo ärralõpnud”. Ent 1876. aastal otsustati, et kadunud Adam Jakobsoni vaeva ei tohi “otsego jalgadega tallata”, ning võeti kindlaks nõuks mängukoor “ueste ello sisse aidata” (tsitaadid on võetud Aksel Jõgi ja Endel Laulu koostatud ja 1998 ilmunud trükisest “Eesti vanima pasunakoori lugu”).
Torma või Väägvere?
Pika ja väärika traditsiooni hoidmise soov ja kohustus on kannustanud ka hiljem raskusi ületama, on siis parasjagu probleemiks mängukõlbmatuks muutunud pillid, pillimeeste nappus, puuduv juhendaja või miski muu. Üks, kes praeguse orkestrivanema Peeter Keivi sõnul orkestri pärast, piltlikult öeldes, kannad rakku on jooksnud, on kohalik põllumajandusettevõtja ja suur puhkpillimuusika sõber Ahto Vili. Tema põhjendas juubelikontserdi publikule ka ära, miks tuleks Eesti vanimaks puhkpilliorkestriks pidada just Torma orkestrit, mitte Väägvere oma, nagu mitmetes allikates märgitud. Tema sõnul asutati Väägvere pasunakoor küll juba üheksa aastat enne Torma oma, ent selles lõi kaasa ka keelpille. Seega polnud see “puhtatõuline” puhkpilliorkester.
Praegu tuleb jälle tunnistada, et Torma orkester ei koosne vaid “puhtatõulistest” tormalastest, vaid seal lööb kaasa ka jõgevalasi – teenekatest puhkpilliveteranidest kuni muusikakooli õpilasteni. Juubelikontserdi tarvis “laenati” isegi mõned mängijad Kaitseliidu Tallinna maleva orkestrist. Ka Torma orkester on kandnud 2006. aastast ametlikult Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla ühisorkestri nime. Ehkki tänavu on plaanis tagasi pöörduda Torma puhkpilliorkestri nime juurde, ei lähe orkestri ja Kaitseliidu teed sugugi lahku. 24. veebruaril oli Torma orkestril näiteks au musitseerida varahommikusel lipuheiskamistseremoonial Narva linnuses.
“Siit ida poole minnes ei leia ühtegi orkestrit, kes oleks valmis Eesti Kaitseliidu vormis rahva ette minema. Aga Torma orkestri peale võib alati kindel olla,” ütles endine Kaitseliidu Jõgeva maleva ja nüüdne Alutaguse maleva pealik Mati Kuusvere.
“Saime Narvast erilise kogemuse,” tunnistas orkestrivanem Peeter Keiv. “Kui hümni mängisime, oli tore kuulata, kuidas kohalikud noored seda eesti keeles kaasa laulsid.”
Värvikad lood
Orkestri juubeliõhtul räägiti rohkesti värvikaid lugusid, nii rahva ees kui ka väiksemates seltskondades. Paljud lood olid seotud aastatel 1953-2006 orkestrit juhatanud Alfred Õunapuuga. Torma tuntud künnimeister Raido Kunila tunnistas näiteks, et tal polnud poisikesena puhkpilliorkestrist pääsu, sest Õunapuu elas tema naabruses. Nüüdseks on Kunila orkestris 35 aastat tuubat mänginud ja märkis muiates, et seda pilli on raske tassida, aga kerge mängida.
“Ära pole ma orkestris mängimisest tüdinenud, sest seltskond on tore ja esinemised toovad proovidesse vaheldust,” tõdes Raido Kunila.
Praegu juhatab Torma puhkpilliorkestrit noor dirigent Kristi Talistu.
“Muusikaliselt õpetan mina neid, muudes asjades nemad mind,” ütles dirigent. Ta kinnitas, et motivatsiooni pole orkestril ka pärast õnnestunud juubelikontserti raske leida, sest maakonna laulupidu ja mitu muud esinemist on tulemas, tuleval aastal seisab aga ees juba suur laulupidu.
Torma puhkpilliorkestril on kaks n-ö katust: Torma rahvamaja (seal on orkestri pillid, noodid ja prooviruum) ning Kaitseliidu Jõgeva malev. Kumbki pole dirigendi sõnul senini “läbi lasknud”.
“Orkester on siinsele kogukonnale väga oluline. See on suur asi, aga tekitab ka suure vastutuse: kuidagi ei tahaks, et selle orkestriga just minu ajal midagi juhtuks,” ütles Kristi Talistu.
RIINA MÄGI
