Olin teel jah sellesse asutusse Tallinnas, kui Mustamäel ühele bussipeatusele lähenedes pidin kogu jõudu rakendama, et üldse püstisesse asendisse jääda. Seni on minu aus mass mind ilusti õiges kõndimise asendis hoidnud. Viimati oli “kõikuma löömine” probleemiks aastaid tagasi tormi ajal Pärnus rannas, kui lisaks sellele silmad said täis liivateri ja need krigisesid ka suus. Teada on, et valesse asendisse vääramatu jõu mõjul sattumine võib luid murda, seda ju kõik kardame! Muuseas üks õnnetu hiljuti kuuldud juhtum – kümneaastane plika hüppas voodil nii, et sai käeluumurru, terve öö EMO-s jne!
Mind muidugi lendu viia oleks keeruline ka tugeval rajul, aga veidi kallak ja libe oli, kartsin tõsiselt, et kukutab mu just saabuva bussi ette. Seda mitte, aga minu peakatte – mitte kübaralaadse, vaid lihtsa bareti kiskus peast. Päris suure hooga liikus müts esimese etapi käigus head kümned meetrid eemale, ja kui juba haarama asusin, veeres taas hoogsalt edasi nagu kiire kakuke laste lemmikus muinasjutus. Kuna see mütsi rännak toimus autode rägastikus, otsustasin tast loobuda, oli juba õige kaugele tõtanud. Ent siis heideti ta parkimiskohta, kus oli ohutu ja jõudsin selle taasomastada. Samal päeval päästsin ühel õige kehva liikiumisega mehel paar viieeurolist, milliseid rahatähti ka tuul veeretama oli hakanud, kuigi sealkandis oli tuul juba õige rauge.
Kuigi vähetähtsad juhtumid, sest erilisi väljundeid ei tekkinud, oli see minu jaoks ikka erakordne olukord. See inspireeris mind ennustama nagu Eda Paukson või Igor Mang; et küllap näen täna veel midagi erakordset! Uus üllatus juhtuski, kui püüdsin leida vöötrada sotsiaalkindlustusameti hoone juurde. Asutus avatakse kell 8.30 ja juba üle tee märkasin ehmatusega suur rahavahulka, mis meenutas pärastsõjaaegseid suhkrujärjekordi. Kõik see rahvamass soovis minna vastavasse ametisse.
Küsisin ühelt venelannalt, kas siin on alati nii palju rahvast. Ta arvas küll, aga teenindajaid olevat ka palju. Nii see oli, 23 vähemalt, millist teenindaja numbrit silmasin – see on vähemalt asutus, kus usinalt tööd tehakse. Õnneks oli mul aega, mida parajaks teha, kuigi oma teenindajalt kuulsin, et oma väikest avaldust saanuksin teha ka arvuti teel. Aga infotelefonist olin saanud nõu, et tuleb kohale tulla. Kahju, et sama asutuse piires antakse erinevat teavet.
Enamik kliente olid töötavad pensionärid ja uurisid, kuidas uus maksusüsteem uue seaduse valguses neile mõjub. Teisisõnu toimusid individuaalsed konsultatsioonid. Kuigi sealsamas oli saadaval pensioniteemaline erileht, mis sama asja selgitas, eelistavad inimesed teenindajat. Viskasin ka tabelile pilgu peale, küllalt keeruline ja nõuab keskendumist. Eks töövõime määramisega on sama lugu, keeruline.
Valitsus võiks teha otsuseid, mille alusel saab ikka otsesele eesmärgile pihta. Et olukord, mida sooviti parendada, ka paremaks saaks. Mulle küll tundub, et reformi peale eraldatud raha läheb määrajatele ja vahendajatele, mitte niivõrd neile, kellele see oli suunatud – puudega inimestele. Ja töötavad pensionärid on kahtlemata jõukamad neist, kellele tööd ei jagu, aga nad panustavad maksudesse niigi omajagu.
EHA NÕMM, endine pedagoog
