(Järg 4. novembril ilmunud osale)
Võib arvata, et kolimist ei võtnud Aksella ette üksnes oma tervisele mõeldes. Küllap olid sellel ka majanduslikud põhjused. Theodori surmast oli möödunud juba seitse aastat ja ilmselt hakkas Osascosse ehitatud maja ülalpidamine Aksellale üle jõu käima. Targem oli see maha müüa ja väiksem elamispind otsida. Huvitav on märkida, et Sao Lourenços oli Aksella koduseks aadressiks Rua Dr. Ribeiro da Luz 727 “F”. Nii et ta võis enda kohta peaaegu öelda: Luts Lutsu tänavalt. Lehe ja kirjad soovis ta saada siiski teisel aadressil. Seal asus ilmselt abonementpostkast.
- novembril 1987 kirjutatud kirjas kurdab Aksella Vaba Eesti Sõna (VES) peatoimetajale Harald Raudsepale, et temale määratud VES-i numbrid saadetakse endiselt Osascosse, st tema eelmisse elukohta, ja oletab, et tema 1987. aasta 6. augustil saadetud kiri, milles ta uue aadressi teatas, on kaduma läinud. Osasco postkontor on lehed küll Sao Lourençosse edasi saatnud ja Aksella on need kätte saanud, ent ta palub siiski Raudseppa, et too lehe ümberadresseerimise osas midagi ette võtaks.
- 19. märtsil 1990 saadab Aksella VES-ile veel ühe juubelikirjutise ja pärast seda võib tema suhtlemisele kõnealuse ajalehe toimetusega joone alla tõmmata. Aga Aksella oli siis ka juba 85 aastat vana ning Sao Lourenços polnud tal VES-ile ilmselt suurt millestki kirjutada.
Südamega ja sulega
VES-iga seotud Erich Ernits ja Harald Raudsepp pole aga ainsad, kellele saadetud kirjade koopiaid ja kellelt saadud vastuseid Aksella ja Theodori kirjakaust sisaldab. Kirjavahetust pidasid nad ka Johannes Kaupiga, USA-s Delaware’i osariigis Wilmingtonis elava mehega, kes oli Kanadas ilmuva eestlaste ajalehe Meie Elu kaastööline ja korporatsiooni Rotalia vilistlaskogu liige. Tema nimi on siinsest sarikirjutisest paaril korral ka varem läbi käinud. 7. jaanuaril 2017 ilmunud osas sai ära toodud tema kommentaar sellele, kuidas Theodori kirjutatud mälestused vend Oskarist Nõukogude Eestis raamatukaante vahele jõudsid, aga USA-s mitte. 26. augustil 2017 ilmunud osas oli aga juttu Theodori VES-is ilmumata jäänud kirjutise “Ühe Kuperjanovi partisani mälestusi Vabadussõjast” võimalikust loovutamisest Rotalia kirjastustoimkonnale. Nüüd siis võtame Kaupi ja Lutsude kirjavahetuse lähema vaatluse alla. Kirjakontakt tekib Kaupi algatusel.
“Olen Teile kindlasti täiesti tundmatu nimi või ehk paremal juhul paaril korral kustki ajalehest kuuldud ja kohe ka unustatud,” kirjutab Johannes Kaup 28. juunil 1971 Theodor Lutsule. “Kuna mul ei ole vähimatki tagatist, et see ebamäärasel aadressil teele läkitatud kiri võiks kindlasti jõuda Teieni, siis ei hakka ma teie tülitamise põhjusi kohe pikemalt arutama-seletama. Olen huvitatud kõigepealt kontakti saamisest.
Et Teil siiski ei tekiks kahtlust, nagu toimiksin ma mingi spioonina, siis olgu siinkohal selgituseks märgitud lühidalt järgmist.
- Elan ausa eestlasena USA-s ja kasutan oma leivateenimisest vabu tunde kirjanduslikuks ja ajakirjanduslikuks tööks, kuuludes korp! Rotalia vilistlaskokku.
- Viimati nimetatud organisatsiooni liikmena koostasin hiljuti koostöös 11 kirjanikuga usutluste ja artiklite kogu “Südamega ja sulega”. Raamat ilmus korp! Rotalia väljaandel.
- Teos on saanud hea vastuvõtu osaliseks ja mitmelt poolelt on kergitatud mõte, et uus samasugune almanahh võiks ilmuda tuleval aastal. “Südamega ja sulega” tähistas peale muu eriti rea kirjameeste ümmargusi sünnipäevi. Sama peaks tegema uus.
Siin oleme siis jõudnud ka punktini, kus Teie sisse astute. Minu andmetel olete minust ilusasti 15 aastat ees ja seega 75! Õnnitlused ja parimad soovid! Vennaga oli juhus olla isiklikult tuttav, Teiega ei ole teerajad otseselt vastamisi läinud.
Küsimus seisab nüüd selles, kas oleksite nõus andma oma väärtuslikku kirjatööd kõnealusele väljaandele, kui niisugune ilmub tuleva aasta alguses. Artiklile peaks liituma väga lühike elulugu, pilt, allkiri ja ca 1 lk. käekirja näidet ükskõik millise teksti näol?”
Johannes Kaup kirjutab, et on lugenud Theodori VES-is ilmunud kirjutisi vend Oskarist, samuti sõjakooli mälestusi, ning küsib, ega Theodoril pole äkki kuskil “tagataskus” viit kuni kümmet lehekülge Oskari teemalist teksti, mis sisaldaks lugejate jaoks täiesti uut materjali ja vääriks raamatus jäädvustamist.
“Kuid nagu ma ütlesin, ei ole minu seekordse kirja eesmärgiks üksikasjadesse tungimine, vaid kontakti loomine,” kirjutab Kaup ja lisab, et jääb pöialt hoidma, et need read Theodorini jõuavad ja vastuse saavad.
Käis Argentiinas ära
“Sain eila Teie kirja 28. juunist, milline on küllalt pika turistireisu läbiteinud ja isegi Argentiinas ärakäinud,” vastab Theodor 26. juulil 1971 Johannes Kaupile. “Kõige pealt tänan Teid õnnesoovide eest sünnipäeva puhul, milline mul on 14. augustil. Need Teie soovid on igatahes esimesed ja vaevalt et neid rohkem tulebki, sest ma pole tõesti mingisugune tähtis isik ega ka mitte seltskonnategelane. Seda enam rõõmustas mind see, et ühe vennaskorporatsiooni mees mulle esimesena õnne soovis. Palju tänu. Ma ise kuulun korp! Ugalasse.”
Theodori meelest on see harukordselt ilus nähe, et üks üliõpilaskorporatsioon on raamatu kirjastamise ette võtnud. Ta kiidab ka Kaupi suure töö eest raamatu “Südamega ja sulega” väljaandmisel.
“Ma lugesin küll kord ühes eesti ajalehes selle raamatu kohta ja see oli väga positiivne kriitika, aga raamat ise ei ole kahjuks siiani jõudnud. Ja ega vist ei jõuagi, – arvab minu naine Aksella, kes siinseid olusid ja võimalusi väga hästi tunneb. Ta töötab juba neli aastat meie konsulaadis, kuhu mõned aastad tagasi Eesti Selts Uus Kodu raamatukogu paigutati, mille korrashoidmise ta kui suur raamatusõber oma peale võttis. Peale paljude aastate seisakut, tellis ta uuesti seltsile EKK (Eesti Kirjanike Kooperatiiv – R.M.) ja Orto (mõlemad olid eesti pagulaskirjastused – R.M.) raamatud, aga n.ö. eraldi väljaannete omandamiseks puuduvad meil siin kõigil võimalused ja seda just siinse madala rahakurssi tõttu.”
Theodor annab Johannes Kaupile teada, et peale tema ja Oskari on olemas veel üks kirjutav Luts – Theodori abikaasa Aksella, kes on juba aastaid saatnud Brasiilia eestlaskonna elu kohta teateid VES-ile ja Meie Elule.
“Ta on ka meie gaid- ja skautide organisatsioonis maleva vanemaks ja “Tulehoidja” (Eesti pagulasnoorte ajakiri – R.M.) on ta nimetanud Brasiilias nende toimetajaks ja kõige lisaks on ta veel Koguduse nõukogu liige. Enne seda suurt eestluse viljelemist töötasime ühes filmis, tema peaasjalikult filmi käsikirjade kirjutamise ja väljatöötamise alal.”
Theodor tunnistab, et kõik see, mille ta oma kirjanikust venna Oskari kohta kirja pani, sai VES-is omal ajal sõna-sõnalt ära toodud. Kui aga Kaupile seal mingi osa sobiks, võiks see Theodori poolest raamatus ilmuda, ent siis tuleks arvatavasti mainida, et see pärineb VES-ist.
“Minu enese tegevusest filmialal – Eestis, Soomes ja Rootsis – on ka ilmunuvad kirjutused VES’is, kui ka omaaegses “Stockholm-Tidningeni” eestikeelsetel lehekülgedel. Ainuke mille kohta ma ei ole kirjutanud, on minu filmitöö Brasiilias. Kuid see ala on siin alati virelnud, mistõttu ka mina olen siin valmistanud ainult 3-4 mängufilmi ja kõik muu on olnud kultuur- ja peamiselt propagandafilmid. Aga ma mõtlen, et kirjutus nende üle, lugejatele huvi ei paku,” nendib Theodor ja lisab, et kui ta Kaupile siiski millegagi abiks võib olla, teeb ta seda heameelega.
Oma teises, 1. augustil 1971 kirjutatud kirjas pöördub Kaup Theodori poole juba Sina-vormis.
“Pean küll paluma kergemat karistust, et ma ei teadnud Sinu kuulumist EKL-u perre ugalanusena ja olin oma kirjas võib-olla liiga vormlik,” kirjutab Kaup.
Siinkohal viitab ta Eesti Korporatsioonide Liidus (see eesti üliõpilaskorporatsioone ühendav organisatsioon asutati 1915) kehtivale tavale, et kõigi liitu kuuluvate korporatsioonide liikmed sinatavad üksteist. “Pahateo” ehk siis teietamise hüvitamiseks lubab Kaup samal päeval pakiga teele saata kolm raamatukest: Kaupi enda mõni aeg tagasi ilmunud noorsoojutustused “Linnuseehitajad” ja “Sügise laul” ning usutlustekogu “Südamega ja sulega”.
“Jääb Sinu enda otsustada, kas säilitad raamatud oma kodus või annad need edasi sealsele raamatukogule. Endastmõistetavalt on raamatud saadetud ilma igasuguste vastukohustusteta. Kahju ainult, et paki päralejõudmine võtab kindlasti mitu kuud, õhupost on aga üleliia kallis,” tõdeb Kaup.
Kirja kohta loodab ta siiski, et see jõuab kohale Theodori tegelikuks sünnipäevaks ja edastab veel kord siirad õnnesoovid ja käepigistuse. Kaup tõdeb, et sai ise 9. juunil 60, aga rabelemine algaks justkui otsast peale: rahu ja puhkust pole kusagilt paistmas.
Usutlustekogu “Südamega ja sulega” oli Kaupi sõnul mõeldud peale muu ka eelmise aasta juubilaride-saavutuste tähistamiseks. Juubilarideks olid siis Johannes Aavik, Karl Ast-Rumor, August Mälk, Edgar V. Saks, Ants Oras, Bernard Kangro ja Kalju Lepik. Lisaks juubilaridele lõid usutlustekogus kaasa Peeter Lindsaar, Karl Ristikivi, Aleksis Rannit ja Arvo Mägi.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
