Theodori ja Aksella kirjakohver

kirjad

(Järg 2. septembril ilmunud osale)

“Võib olla ainult oma jutluste jaoks, seda ei tea kas Raidil või nendel baptistidel on ajakirja, kuhu nad seda ärakasutaksid, või siis annab Raid mõningaid andmeid sellest kirjutusest teistele ajalehtedele, seda meie ei tea,” kirjutab Aksella. “Lugesime endi kohustuseks Teile seda teatada ja võib olla oleks kõige parem terve selle “Pugri” loole kriips peale tõmmata ja ta paberikorvi visata.

Et Sootsil järjest uued ideed on, kuhu ta tahab omi kirjutusi saata, siis oleme otsustanud, et meie mitte enam tema Brasiilia jagu ei kirjuta, sest tema talitusviis ei ole soliid, ja seega oleks meie poolt Soots’i kirjutuste suhtes lõpp. Juhul aga kui Teie arvate seda “Pugri” osa äratuua, saadame Teile igaks juhuks selle lõpu.”

30. novembril 1972 saadetud kirjas arvab Ernits, et Pugri loo võiks siiski avaldada, ainult et lühidalt võiks seal kirjas olla ka see, kuidas Soots Brasiiliasse pääses.

“Nägin hr. Sootsi Eesti Majas ja mulle paistis ta tookord mõnusa mehena. Kuid liigne reklaam rikub tihti inimesi. (Kanada lehes oli esiküljel tema pilt ja mingi lugu),” märgib Ernits. Ta teab ka härra Torpelit, kes Sootsilt mälestusi küsis: see olnud varem VES-i kirjasaatja.  “…ta on suur primadonna ja kaunis vilets kirjamees. Läks “Meie Eluga” tülli ja lubas ainult meile kirjutada. Siis vihastas meie peale, ma ei tea tänaseni miks õieti,” tõdeb Ernits.

26. detsembril 1972 annab Aksella Ernitsale teada, et Pugri asundusest kõnelev järjelugu on saanud Ernitsa soovitud täienduse ‒ lühikese ülevaate sellest, kuidas loo peategelane Konstantin Soots Brasiiliasse sattus. Ka peab Aksella vajalikuks selgitada Ernitsale, kuidas see Pugri asunduse lugu üldse sündis ‒ võib-olla sellepärast, et asjad selle ümber ootamatult segaseks kiskusid.

“Mõttele siia sisserändajatest kirjutada – sellele tuli Theodor. Nii siis palusime Sootsi endi poole ja hakkasime tema jutustust kirja panema. Et see aga vähe sassis ja segi oli, siis palusime Sootsi, et ta kõik ülesmärgiks mida ta mäletab, et siis kõik järjekorda sättida. Ütlesime temale ka, et küsime Teilt kas see Teid üldse huvitab ja kui Teilt vastus tuli, hakkasime tasapisi selle kallal töötama. – Nii et meil on terve Sootsi lugu tema käekirjaga kirjutatud olemas. Selle tema kirjutuse kirjutasin mina masinal ümber et oleks kergem lugeda,” kirjutab Aksella.

Pole pahased

Ta kinnitab, et tema ja Theodor pole segadustele vaatamata Sootsi peale pahased ega temaga tülis. Ja kui Soots tahab kellelegi oma originaalkäsikirja saata, siis pole neil selle vastu midagi.

“Minu ainuke lahkuminek arusaamistes Sootsiga on olnud vaid see, et mina olen ikka rõhutanud, et ajalehe jaoks peab kõik kompaktne ja kontsentreeritud olema, mille peale Soots mulle vastas, et sugugi mitte: “näed Vabas Eestlases” on joonealune juba nr. 40 ja läheb ikka veel edasi.” Ja kui siis küsisin mida nad seal kirjutavad, ütles ta, et president Kennedy surmast,” märgib Aksella irooniliselt. Et Sootsi mälestuste Brasiilia-osa elavamaks muuta, soovitasid Aksella ja Theodor sisse tuua tähelepanekuid looduse kohta ning kokkupuuteid loomariigiga. Soots püüdiski selliseid detaile meenutada ning Lutsud lappasid raamatuid, et tema mälestusi faktidega täiendada.

USA- ja Kanada-reisilt naastes hakkas aga Sootsil oma mälestuste avaldamisega äkki kole kiire, Aksellal tulid aga igasugused asjad vahele, mis takistasid Sootsi tekstiga tegelemast. Ning siis hakkaski Soots rääkima Torpelist ja teistest, kes kõik tema originaalteksti tahtvat.

“Ütlesime, et tema võib teha nagu soovib, aga enne tuleb sellest kirjutada Teile, kellega selle kohta on juba räägitud,” kirjutab Aksella. “Viimane kord, kui Sootsi nägin, küsisin temalt kellele ta siis oma kirjutuse saadab. Soots ütles, et ta ei tea veel isegi ja palus et ma Teile kirjutaksin, – et kui Teie tema kirjutust Brasiilia kohta VES’le tahate – siis Teie ise pöörduksite selles suhtes tema poole ja tema ajab siis kõik asjad otse ise Teiega.”

Mis sai Sootsi memuaaride Brasiilia-osast, ei oska öelda, aga Venemaa-osa ilmus Vabas Eesti Sõnas (VES) viies jaos (28. detsembrist 1972 kuni 25. jaanuarini 1973) pealkirja all “Ühe Eesti asunduse saatus Venemaal. Kuidas kommunism ruineeris jõuka Pugri asunduse (Konstantin Sootsi jutustuse järele kirja pannud Theodor Luts)”. Tsiteerima seda lugu siinkohal ei hakka, sest Lutsude eluloo tundmise koha pealt see midagi juurde ei anna: tegemist on ju ikkagi Konstantin Sootsi mälestustega.

31. jaanuaril 1973 saadetud kirjas tänab Aksella Erich Ernitsat lennupostiga saadetud VES-i numbrite eest – nende eest, milles ilmus Pugri asunduse lugu.

“Isiklikult leian, et on päris hästi väljakukkunud, või kuidas?” märgib Aksella.

21. veebruaril palub ta Ernitsalt siiski veel üht teenet seoses Pugri looga.

“Härra Soots tahaks saada neid ajalehti kus “Pugri” lugu sees on. Olen temale annud lugemiseks neid mis mulle lennuteel saatsite. Ma võingi temale need jätta, aga palun saatke minule see “Pugri” lugu uuesti. Ei tarvitse saata tervet ajalehte, see tuleb väga kallis, saatke ainult “Pugri” väljalõige,” kirjutab Aksella.

Juhtum konsulaadis

Kui Pugri looga seotud segadustest oli juba juttu, siis tegelikult on Aksellal sel perioodil suuremaidki muresid. Need on seotud tema tööga konsulaadis.

24. oktoobril 1972 kirjutab Aksella Ernitsale kirja, millel juures märkus “isiklik” ja milles ta pihib, et talle on suurt ülekohut tehtud.

“See oli 31. aug. s.a. 10 (kümme) minutit enne töö lõppu, kui hra. F. Saukas mulle telefoneeris ja ütles, et alates homsest peale s.o. 1. sept. ei ole minul enam tarvis Konsulaadile tööd teha. Tema on otsustanud jätta Konsulaadi avatuks üks kord nädalas ja siis on kohal, kas tema ise ehk konsulaadi ametlik sekretär, tema õde proua Alide Slet.

Mul oli nii kiire omnibussile minekuga, et ei saanud lähemalt selle kohta pärima hakata. Kui siis esmasp. see oli 4. sept. hra Saukas Konsulaati tuli, küsisin, et kas see pole vähe imelik see ülesütlemine – 10 minutit enne kuu lõppu, ja seda peale 5 aasta ja kolme kuud töötamist, ilma puhkuseta (sest seda mulle ei antud) ja puudund olen nende aastate jooskul 3 päeva. Härra F. Saukas vastas: – “aga ma maksan Sulle edasi.” Mina: “mille eest?” hra. F. Saukas: “Selle eest, et Sa Konsulaadile midagi ei teeks ja ei ütleks, et Sa Konsulaadis töötad.”

Sellest siis nähtub, et minu nimi ei tohi olla seotud meie Konsulaadiga, – kas mu nimi on tõesti nii halb, või on selleks teisi põhjusi. See oli niivõrd imelik, et otsustasin ütelda mitte midagi ja jäin ootama asjade arenemist,” kirjutab Aksella.

Ta selgitab, et senini pole ei konsulaadi ametlikel lahtiolekupäevadel ega ka ühelgi teisel päeval konsulaadis kohal olnud mitte kedagi peale tema, sest konsul Ferdinand Saukasel ja tema õel Alide Sletil on väga palju tegemist oma eraettevõtetega: tekitööstuse, telliskivivabriku, jänesekasvanduse ja tont teab veel millega. Aksella on aga alati kohal, sest ta töötab ka firmas Tams Engenharia, millele on välja üüritud konsulaadi teine tuba. Et nimetatud firma peakorter asub teises linnas (Belo-Horizondis) ja selle peajuhataja on eestlane, siis ei ole tegelikult konsulaadi ja firma “valduste” vahele ranget piiri tõmmatud ning konsulaati tulevad inimesed on saanud Aksella abiga oma probleemid lahendatud.

(Järgneb)

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus