Küllap unistavad paljud meist tööst, mis ka hobiks oleks. Lapsepõlvest saati käsitöölembene Eire Kulbin otsustas, et on aeg ise endale töökoht luua.
Eire Kulbini tilluke käsitöökoda, kus ta praegu tikanditega riideesemeid kaunistab, asub Põltsamaal tema korteris. Juba kuue-seitsmeaastasena hakkas ta vähehaaval ema kõrval õmblema. Kooliajal tegi ta endale kõik vajalikud riided ise, ema aitas vaid pidulikke kleite õmmelda.
Tööandja märkas oskusi
Eire Kulbin on sündinud Viljandis, õppinud Tartus põllumajanduse akadeemias zooinseneri teaduskonnas ja töötas mõnda aega ka nooremteadurina loomakasvatusinstituudis. Kui teed esimese elukaaslasega lahku läksid, kolis ta Paide kanti vanemate juurde.
Ta leidis tööd Türi kultuurimajas kunstnikuna, kus sai muu hulgas ka lavakujunduses kätt harjutada. Kuid sõbrad meelitasid ta peagi Tallinna ja seal asus ta tööle ajakirja Hulgi uudised. Seal hakkas ta peagi tegelema hulgifirmade reklaami vahendamisega ja ajakirja kokkupanekuga. Varsti leidis naine uue võimaluse Viljandi noormeeste loodud reklaamibüroos projektijuhina. Eire ütles neid aegu meenutades, et oli siis noor ja julge.
Trükitööstusest oma ettevõtet looma
Ühel hetkel tundis mõnda aega Tallinnas elanud Eire, et pealinna aeg on tema jaoks ümber ja ta kolis Paidesse, kus asus tööle aktsiaseltsis Kuma. Seal sai ta n-ö käe valgeks laste värviraamatute ja ristsõnade koostamisega ning muude trükindusega seotud töödega. Elukaaslane Taivo veenis teda aga Põltsamaale kolima. Peagi sündisid tütar Saveliin ja poeg Jegert ja laste kõrvalt oligi väga keeruline iga päev Põltsamaalt Paidesse tööle käia. Nii leidis Eire 2003. aastal uue töökoha Põltsamaal Vali Pressis, kus tegutses kümme aastat.
Vahepeal proovis ta tööd kindlustusfirmas ja oli ka töötuna arvel. Eire sõnul pakuti talle müügitööd päris palju, kuid sellega seotud sõidukulusid ei soovinud firmad kompenseerida. Sealt sai oma ettevõtte loomise idee hoogu juurde. Oma firma loomist soovitasid talle ka kindlustusfirma kolleegid, kellele ta pärltikandiga kindaid tegi.
Kliendi soove peab teadma
Möödunud sügisel andis Eire töötukassale oma plaanist teada ning läbis kõik nõutavad koolitused. Tema firma nimeks sai Eyre Studio, asutamiskuupäevaks 2015. aasta 27. jaanuar. Algus oli keeruline ka selles mõttes, et enne firma loomist oli Eire teinud ainult käsitsitikandit, kuid masintikandit polnud proovinud. Kui ta programmeeritava poolprofessionaalse neljanõelalise tikkimismasina koju oli toonud, pühkis ta sealt enda sõnul paar nädalat vaid tolmu, alles siis julges esimesi katsetusi tegema hakata.
Eirel oli müügitööd tehes kujunenud suur tutvusringkond, kellest osad ka käsitööst huvitusid. Tänu neile liigub info tema tegemistest üsna kaugele. Facebook’i lehele on fänniklubina kogunenud üle 200 sõbra. Kui klient pöördub Eire poole sooviga saada mõnele riideesemele tikand, uurib meister välja tellija erisoovid, mille peale too ehk esialgu ise ei tulekski. Nii saab ta teada, millised on kliendi soovid tikandi kujunduse osas, toonide valikus jne. Kui kokkulepe saavutatud, hakkab Eire tikandit programmeerima ja saadab kliendile kõigepealt töö arvutivisiooni.
Ettevõtete logode puhul on programmeerimistasu tikandi maksumusse sisse arvestatud. Mantli tikkimiseks kulub umbes kaks nädalat, kuid tellimus võib ka kiiremini täidetud saada. Vahel võtab Eire suuremate tellimuste vahele ka mõne kiirtöö. Käsitöötegijana tuleb see talle isegi kasuks, sest siis saab erilist tähelepanu nõudev tellimus vahepeal seista. Kui ta suurema tellimuse uuesti käsile võtab, näeb seda enda sõnul hoopis värskema pilguga. Korraga võib töös olla mitu erinevat tellimust. Vahepeal oli järjest tikkimisel mitu mantlit, väiksemate töödena mahub vahele T-särkide kaunistamist.
Kui aega napib, tuleb seda võtta
Eire sõnul on tal praegu tellijaid juba igast Eestimaa nurgast. Tal on olnud ka kliente, kellega silmast silma kohtutud polegi. Kui keegi avaldab meili või telefoni teel soovi tikand tellida, saadab Eire meiliga näidised ja võtab siis tellimuse vastu. Postipakiteenust kasutades saadetakse talle riideese kohale, tema teeb sellele soovitud tikandi ja saadab tellijale tagasi. Eire tööd on kingitustena rännanud ka Saksamaale, Suurbritanniasse, Ameerika Ühendriikidesse, üks pulmakingina Londonisse. Ema kaunistatud riideid on saanud ka Ameerikas elav tütar Cathriin, kes muide tegeleb sisekujundusega. Eire loodab, et ehk hakkab tütar tulevikus ka oma Ameerika sõbrannadele tema töid tellima.
Toimekas naine teab nüüd, et kõige keerulisemad on oma firma loomisel esimesed tegutsemisaastad: mingil hetkel tundub kliente piisavalt olevat, siis jälle jääb neid väheks, seejärel võib tellimuste arv taas kasvada. Ta usub, et umbes poole aasta pärast selgub, kas on tarvis osta veel ka teine programmeeritav tikkimismasin. Tikkimine on suuresti seotud ka Eire teise hobi maalimisega ja seetõttu teeb ta oma tööd rõõmuga. Vaatamata sellele, et oma firmaga tegelemine nõuab palju aega ja pühendumist, leiab ta aega ka teatris käia, sõbrannale külla minna või looduses pildistada. Ka maalimiseks leiab ta põhitöö kõrvalt aega.
Ta on seisukohal, et kui töövälise elu jaoks aega napib, siis tuleb seda lihtsalt võtta. Tänu oma stuudiole, saab ta nüüd piisavalt osaleda ka koolitustel.
Nii nagu teistelgi ettevõtjatel, keerlevad ka Eire peas mõtted, kuidas oma tegevuses edasi liikuda ja kas hankida endale tööstuslik tikkimismasin. Sel juhul tuleb ka abiline palgata. Ehkki peagi gümnaasiumi lõpetav tütar Saveliin on kõik selle tööga seotud oskused ja nipid selgeks saanud ning emale abiks olnud, soovib tütar minna moedisaini õppima. Eire näeb oma tulevase abilisena inimest, kellel on lisaks käsitööoskusele ka kunstiannet ja kes ei võtaks oma tööd kui rutiini, vaid teeks seda rõõmuga ja loominguliselt.
Ideaalvariandina näeks ta oma tulevast stuudiot Põltsamaa kesklinnas või koguni Tartus, Pärnus või Tallinnas. Siis tuleks muidugi ka elukohta vahetada.
Soovitab julgelt unistada
Detsembri alguses osaleb Eire oma toodetega Viljandis käsitöömessil ning kindlasti ka Põltsamaa jõululaadal. Tal on plaanis osaleda ka kevadel Tallinna laululava ruumides toimuval käsitöömessil. Jõuluaeg on käsitöörahvale teatavasti kibekiire, ometi ei tähenda see, et pühad oma pere keskel pidamata jäävad. Väga töised on Eire päevad ka koolilõpetamiste ajal, kuid sagedasemaid tellimusi tuleb ette ka firmade suvepäevade ja muude suviste ürituste eel.
Üsna erinevaid ameteid pidanud naine tunneb, et tegeleb praegu õige ettevõtmisega. Ta ärkab enda sõnul hommikul reipa meeleoluga teadmises, et ei pea kodunt kusagile välja minema ning saab teha tööd, mis on talle hinge- ja südamelähedane.
Samas tunnistas Eire, et kuigi tema loomus on pealtnäha rahulik, on ta alati valmis uuteks ideedeks ja plaanideks. Ta ei välista võimalust, et tegeleb tulevikus hoopis teises valdkonnas. Eire soovitab inimestel alati julgelt unistada ja oma plaanid ellu viia.
TOOMAS REINPÕLD
