Kuidas maitseb kirikuaiast napsatud apelsin? Mis tunne on seljakotiga reisides ööbida võõraste inimeste diivanitel? Ning kuidas saab säästliku eelarvega unustamatu reisielamuse kogu eluks? Kõigest sellest rääkisid Jõgeva aleviku teemakohvikus noortele maailmarändurid Kristi Koppel ja Jaan Juurikas.
Kristi ja Jaan kohtusid üle kolme aasta tagasi USA-s, kus nad raamatuid müüsid, Kristi teist aastat ja Jaan esimest. Üks neist oli lõunaosariikides, teine põhjas. Raamatumüüjate kokkusaamisel ja lõpupeol nad tutvusid ning on siiani koos. Paar kuud pärast kohtumist võttis Kristi Tallinnas ülikoolist paberid välja ja otsustas jätkata õpinguid Tartus, Jaanile lähemal. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis klassiõpetajaks. Kuid päris kohe Kristi õpingutega ei jätkanud. Mõlemal noorel mõlkus mõttes unistus Euroopat avastada. Kui nad teineteisele sellest rääkisid, siis selgus, et nad olid soovinud vaikimisi üht ja sama. Jaan võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse, noored pakkisid kumbki kümnekilose seljakoti ning võtsid suuna lõunasse. “Oli november, lund hakkas sadama ja tahtsime võimalikult kiiresti sooja saada,” jutustas Jaan. Algselt oli ränduritel plaanis viie kuuga Euroopale ring peale teha, ent mõnusates kohtades, eriti Kreekas, kulus rohkem aega. Reis lõppes Itaalias, sealt tuli tagasi Eestisse lennata.
Puhkus võõral diivanil
Kuna reisi eelarve oli piiratud, pidasid Kristi ja Jaan alguses rahapäevikut, kuhu nad märkisid sendi täpsusega üles kõik kulutused. Päeviku pidamine katkes reisi 35. päeval, sest noored ei suutnud kirjastiilis kokku leppida. Samas hoiti kulutusel siiski silma peal. Jaani arvestuste põhjal oleksid nad Eestis kulutanud sama palju raha nagu reisilgi. “Põhilised kulud olid söögile. Reisi lõpus läksime pisut vabamaks ja rentisime auto,” rääkis Jaan. Läbi Euroopa suurlinnade Kreekasse rühkides peatusid matkasellid kohalike elanike diivanitel. Nad kasutasid couchsurfingu ehk otsetõlkes diivanil surfamise teenust. “Põhimõtteliselt inimesed tahavad oma koju diivanile öömajalisi võtta. Oleme ise Eestis samamoodi võtnud enda juurde inimesi näiteks Jaapanist, Hollandist ja Portugalist – nemad reisivad ringi nagu meiegi ja otsivad ööbimiskohta,” rääkis Jaan.
Kristile ja Jaanile meeldib teistmoodi reisida ja avastada kohti, mida turistina ei pruugi märgata. Kohalike juures ööbides mõistsid nad paremini sealset eluolu ning said väärtuslikke soovitusi, kuhu tasub avastusretkel sammud seada. Jaan näitas fotot Doonau jõest ning Kristi jutustas, et seal saavad kaks eri värvi veega jõeharu kokku, üks pruun ja teine roheline. Kahe värvi piir on selgesti eristatav. “Meie reisi eelis oli vaba plaan, ja kui kohalikud midagi soovitasid, saime alati midagi ägedat teha,” sõnas Jaan. Üldiselt peavad Kristi ja Jaanus võõral diivanil ööbimist turvaliseks. Neil ei ole ebameeldivaid kogemusi olnud. Couchsurfingu veebilehelt saab öömajapakkujatest hea ülevaate. Alati saab valida neid, kel on korralik profiil ja hea tagasiside. Kunagi ei minda otse ööbimiskohta, vaid saadakse inimestega enne avalikus kohas kokku. “Alati tasub aga mitu varianti varuks hoida juhuks, kui keegi peaks alt ära hüppama,” soovitas Jaan.
Kisub rohelusse
Bulgaariasse jõudes oli noortel kogunenud päris palju musta pesu. Õnneks oli neil võimalik kogu oma pesu masinasse pista. Pesemist oli nii palju, et masin läks lõpuks katki. Kuivatamine võeti aga ette rongis. Terve kupee oli riideid täis laotatud. “Ühel hetkel tuli kontrolör, tegi ukse lahti, vaatas sisse… ja pani ukse kohe kinni tagasi,” naeris Kristi. Järgmine peatus oli juba Kreekas, Ateenas. “Oleme imelikud inimesed, meile väga suures linnas ei meeldi, otsime ikka midagi looduslikku. Ateenas oli nii suur möll, et pea hakkas valutama. Nägime kaugel rohelust ja panime sinna ajama, jõudsime Akropoli rohelusse,” jutustas Jaan. Noormees lisas, et seal said nad oma esimese õige apelsini. “Kirikuaiast!” lisas Kristi. Kreekas peatusid Kristi ja Jaan ühe kunstniku juures. Nad magasid tema voodis, samas kui naine ise põrandal magas. Selgus, et ta võttiski enda juurde teelisi ning pakkus neile voodit, ise magas aga seljaprobleemide pärast põrandal. Majas elas veel kunstniku ema. Jaani sõnul ongi see Kreekas tavaline, et eri põlvkonnad elavad koos. Kristi ja Jaan liikusid Kreekas ringi hääletades. “Kuigi olin lugenud, et Kreekas ei teata hääletamisest midagi. Nad ei tea, mis see on ja mida peab tee ääres seisvate inimestega tegema,” rääkis ta. Eesti kombed on aga visad kaduma. Nii viskasidki noored tee ääres näpu püsti. “Meil läks 20 minutit, kuni auto peale võttis,” imestas Jaan. Kristi lisas, et autojuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt. “Me siiski usaldasime teda, sest noormehel istus ema kõrval,” muigas Kristi. Sõideti mõnikümmend kilomeetrit, seejärel pakkus neile küüti raskeveoki juht, ja seda veel kiirtee taskus. Hääletades liikusid seiklejad mööda Kreeka rannakülasid. Üks kummalisemaid hääletamisi oli samuti Kreeka kiirteel. “Seisime kiirtee taskus ja nägime, et natuke eemal on peatunud must Mercedes. Pidasime tükk aega nõu, kes minna uurima või hakata hääletama. Lõpuks läksin ja koputasin kapotile ja lehvitasin. Autos rääkis mees telefoniga, viipas ja kutsus autosse,” rääkis Jaan. Selgus, et autojuht oli näinud neid seljakottidega kiirtee poole liikumas ja arvanud, et äkki vajavad nad transporti. Nii oligi ta tee äärde Kristit ja Jaani ootama jäänud.
Seikluslik töökogemus
Noored hakkasi otsima ka vabatahtlikku tööd. “Mõtlesin, et sulandume nii paremini kogukonda ja saame kohalikega rohkem suhelda,” selgitas Jaan. Workaway.info keskkonnas tegid nad endale profiili. Seal leiab nii tööpakkujaid kui -otsijaid. “Sattusime ühele Kreeka saarele. Seal ootas meid väike kodune lastehoid, pererahval oli vaja koerajalutajat ja söögitegijat. Nad olid taimetoitlased ja tahtsid, et keegi neile süüa teeks,” rääkis Jaan. Tööpäevad kestsid paar-kolm tundi, siis oli vaba aeg. Järgmine vabatahtlik tööots viis noored aga Sitsiiliasse mahepõlde harima. Põllul töötajaile avanes vaade Etna vulkaanile. Itaalias tiirutamiseks võtsid Kristi ja Jaan rendiauto. Reisiks ette nähtud aeg oli läbi ja võis rahaga lahedamalt ümber käia. “Itaalias läksid kiirteel sõites kõrvad aeg-ajalt lukku. Sõites ei saanud kohe arugi, et teed kulgesid ümber mäetippude,” kirjeldas Jaan.
Kristi ja Jaani reisikihk ei ole vaibunud. Mõttes mõlgub Hispaania ja Portugali avastamine. See oli kavas ka eelmisel reisil, ent viiest rännukuust jäi väheks.
Reisijuttude lõpuks suundusid noored koos külalistega teemakohviku kööki, kuhu on hiljuti lisandunud uus söögilaud, kapp ning väiksemat kodutehnikat. Koos valmistati Kreeka tuntud tänavatoitu souvlakit.
Teemakohvikuid rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmis “Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine” kirjeldatud tegevuste raames.
MARGE TASUR
