Laisholmi pubis tervitavad külastajaid särtsakad noored teenindajad. Neist kaks, Marion Villak ja Maarja Tiits, on omaette superkangelased, sest asusid tööle juba siis, kui käsil oli gümnaasiumi lõpetamine. Marion tuli tööle aprillis, Maarja möödunud aasta detsembris. Kevadel lõpetasid tüdrukud kooli ning lähevad sügisel Tartusse edasi õppima.
„Minul oli trenn, kool ja töö ning siis pidin valima. Koolist ma ei loobunud, tööst loobuda ka ei tahtnud, sest oma raha on nii hea, seega loobusin trennist,“ meenutab Maarja, kes tõdeb, et töö on omaette trenn, seega ta millestki ilma ei jäänud. Marion sattus Laisholmi pubisse tänu Maarjale ning tema koormus oli esialgu väike. „Olin alguses nädalavahetused siin, kõik oli hästi planeeritud, ma ei tundnud, et midagi oleks raske olnud,“ kinnitab ta.
Klienditeenindaja tööd tüdrukud ülemäära raskeks ei pea, pigem on nende arvates loomulik, et kõigil on häid ja halbu päevi. „Lihtne on kliendile naeratada, kui ta ütleb ilusti tere ja on rõõmus. Kui ta ütleb midagi halvasti, siis on raske positiivne olla,“ tõdeb Marion. Maarja hinnangul on teenindajaamet talle palju juurde andnud. „Palju saab siin erinevaid töid proovida: olen olnud piletikassas, garderoobis, klienditeenindaja, baaridaam ja kokk. Laisholmi pluss ongi meie, õpilaste jaoks see, et siin on võimalik proovida ja katsetada,“ kiidab Maarja, lisades et omaette väljakutse on võõrkeeled. „Jõgevatrefi ajal käis palju välismaalasi. Õnneks on meil kokk, kes oskab soome keelt, ja noormees, kes meil siin töötab, aitas inglise keelega,“ räägib Maarja. Marion tõdeb, et üks keerulisemaid punkte on köögi ja teenindaja vaheline suhtlemine, sest kõik peab toimima nagu õlitatult.
Halbadest päevadest peab üle olema
Teenindaja töö on tüdrukuid õpetanud ka teiste suhtes sallivamad ja mõistvamad olema. „Kui lähed poodi, võtad tagumisest nurgast mingi toote ja kassas pärid teenindajalt, et kuidas ta ei tea, et sellel soodushind oli, siis tegelikult mõistad, et kassapidaja ei teagi selliseid asju,“ toob Marion näite. Palju samasuguseid olukordi on nad ise leti taga läbi elanud ning oskavad seetõttu teisi teenindajaid mõista. Eestlasi peavad nad siiski positiivseteks klientideks. „Laisholmis on meil tekkinud oma klientuur ja nad on hästi sõbralikud. Meie majas on pigem palju positiivsust. Muidugi on ka halbu päevi, aga nendest peab üle olema,“ kinnitab Maarja.
Kui Marion liitus pubi kollektiiviga kevadel, siis Maarjal on Laisholmi pubis kolmandat suve. „Jõgeva on kodulinn, inimesi nägupidi ikka tead. Algul võttis kollektiiviga harjumine veidi aega, aga kõik on nii sõbralikud ja see muudab olemise siin lihtsamaks,“ sõnab Maarja.
Sellel sügisel jätkavad mõlemad tüdrukud õpinguid kõrgkoolis. Maarja hakkab õppima klassiõpetajaks ning Marioni huvitab füsioteraapia. Mõlemad on rasked elukutsed, kuid nagu näha, neiud raskusi ei pelga, sest ka õpingute ajal jäävad mõlemad Laisholmi tööle. „Jään siia nädalavahetustel tööle, sest korteriarved on vaja maksta ja minu prioriteet on ise hakkama saada. On neid, keda vanemad toetavad, mina tahan olla iseseisev tüdruk,“ on Maarja kindel. Ka Marion asub nädalavahetustel tööle. Seda, kuidas eksamite ja kõige muuga toime tulla, nad veel ei tea, kuid see selgub ajapikku. „Eks saame seda omal nahal tunda, praegu ei tea, kuidas aega planeerida ja palju koormust tuleb,“ sõnab Marion ning Maarja nendib, et kui ei jõua ega saa, siis tuleb tööst loobuda, sest koolis käimine on kõige olulisem.
Noored võiksid suvel tööl käia
Nii Maarja kui ka Marion leiavad, et kõik noored võiksid suvel töötada. „Suvel ei ole ju midagi teha. Kui koolikohustust ei ole, siis ongi võimalus tööl käia, inimestega suhelda ja kogemusi saada,“ põhjendab Marion. Kuigi koolist saadakse tööle kandideerimiseks vajalik ettevalmistus, erineb see Marioni hinnangul päriselust. „Tõelise kogemuse saab ikkagi siis, kui päriselt kuhugi kandideerid. Ettevalmistus on iseenesest olemas,“ hindab ta. „Mina olen 20 saamas ja minuvanused tahavadki oma elu alustada, minna ja katsetada. Üks meie endine klassivend läheb näiteks välismaale õppima ja me soovime talle ainult edu. Pärast 12. klassi ongi natuke hirmus otsustada, et mida edasi teha, sest valikuid on nii palju. Aga ma arvan, et suvi ongi aeg, kus õpilased peaksid proovima töötada ja kogemusi omandada. Need kolm kuud lähevad küll kiirelt, aga see on meeletu aeg, kus midagi õppida,“ lisab Maarja. Puhkusest tüdrukud ilma ei ole, sest poole kohaga tööl käies on pool ajast ka vaba. „Kui kooli kõrvalt tööl käisin, olin igal reedel ja laupäeval tööl, kui siin peod olid. Vahepeal oli tunne, et tahaks ka sõpradega välja minna ning mõned sõbrad tegid sellekohaseid märkusi. Aga siis mõistsin, et kui siin peol kogu aeg töölisena olla, kaob endal isu välja minna ära,“ sõnab Maarja. Ka Marion on sama tundnud ning tüdrukud leiavad, et sõpradega võib kohtuda igal ajal, mitte vaid nädalavahetustel.
Pidusid Laisholmi pubis jätkub. Üks eredamaid mälestusi on Hellade Vellede kontsert, mil maja oli nii täis, et isegi klaasil polnud ruumi kukkuda. Selliseid sündmusi peavad tüdrukud toredateks. „Peo lõppedes mõtlesin, et see oli nii äge. Jalad küll valutasid ja tundsin, et enam ei jõua, aga kui see läbi sai, siis oli nii tore, sama oli suvealguse peoga,“ meenutab Maarja. Marion tunnistab, et ööinimesena naudibki ta öösiti töötamist, pigem on tema jaoks raske hommikul vara ärgata.
Teenitud raha eest auto
Kui muidu peetakse palgateemat justkui tabuks, siis tüdrukud nii ei arva. „Kui ikka tead, mis miinimumpalk on, siis sellest allapoole ei küsi. Esimesel töökohal ütlesin kohe, mida soovin. Ehmusin ise ka, et kas ma tõesti just ütlesin seda. Palgateema tundub nii tabu,“ räägib Maarja, kes leiab, et kui vajalikud teadmised ja oskused on olemas, ei peaks vähemaga leppima. „Peab julgema küsida,“ on Maarja kindel. Marion on esialgu kahtleval seisukohal. „Kui mul oleks pere, mida toita, siis kindlasti julgeksin rohkem küsida, sest vastutan ju teiste inimeste eest. Praegu teenin endale raha, et autot osta,“ räägib ta.
„Olen totaalne laristaja, aga kui midagi vajan, siis selle jaoks panen raha kõrvale. Näiteks oli 19-aastaseks saades vaja hambaarsti juures ise maksta. Hea on, kui ei pea vanematelt raha küsima. Olen palgast emale raha tagasi maksnud ja see harjutab iseseisvust,“ selgitab Maarja, kes üüris endale Tartus korteri, mille kulud soovib samuti ise kanda. Marion paneb enda sõnul ligi 70 protsenti palgast kõrvale ja ülejäänu jääb elamiskuludeks.
KERTTU-KADI VANAMB
