Kolmapäeval, 10. augustil tähistas oma 100. sünnipäeva Jõgeva linna vanim elanik Salme Parras, kes on terve elu lastele pühendanud.
Salme on terve oma elu Jõgeval raudtee läheduses elanud. Vahepeal on käinud küll lastelaste eest hoolitsemas, aga tee on ikka tagasi koju toonud. Praegugi Staadioni tänaval tütre Ave Palmi juures elav naine tunneb, et on kodus. “Onu maja oli jõe ääres. Talle külla minnes võtsin alati Staadioni tänava alguses kingad jalast ära, siin oli pehme ja mullane hobusetee,” räägib Salme, kuidas talle see hetk nii eredalt meelde on jäänud. “Nüüd olen jälle siin. Ei taha kuhugi minna,” sõnab ta ja lisab, et tahab ainult Jõgeval oma kodus olla.
Rongid ei häiri
Raudteelase tütrena pole Salmet kunagi ka rongid häirinud. “Noorena harjusin ära ja nüüd lihtsalt ei kuule enam,” viskab ta nalja. Raudteemajast, kus Betti Alvergi elas, on meeles hoopis suured liivakuhjad akende all. “Igal suvel toodi liivahunnik ja siis lasime sealt lastena pepu peal alla. Püksid olid pärast liiva nii täis, et emal võttis aega meie puhtaks tegemine,” jutustab Salme. Talvel aga kühveldas isa liiva raudteele, sest kõik läks jäässe ja oli libe. Salme sünnikodu jäi Estakaadi tänavale. Esimestes mälestustes on aga pisike üheksa ruutmeetrine korter pumbamaja juures, kus rongid vett võtsid. Seal oli Salme perel kolmandal korrusel korter. “Ema ikka rääkis, et kui sõda oli, pani ta padjad akendele ette ja siis olime seal,” kirjeldab ta elavalt oma ema juttude põhjal esimest sõjaaega.
Salme abiellus 1938. aastal ning pidas oma abikaasaga Jõgeval pagariäri – mees küpsetas ja tema müüs. Esimene tütar Anu sündis 1941. aastal. Mehed võeti sõtta ja Salme abikaasa ei näinudki oma last, vaid langes Tehumardi lahingus. Sõjaajal varjus Salme tütrega Suvila tänaval elanud onu keldrisse. “Mõisa poolt lähenes madalalt lennuk, jooksin lapsega raudteeäärsesse kaubaaita. Kükitasin lapsega kivimüüri juurde maha – lennuk läks ja pommid kukkusid. See oli vene lennuk, siis läkski pomm Jõe tänavale ja keegi sai surma. Ema jooksis välja ja otsis, kus ma olen,” jutustab Salme. Siis viis ema ta koos lapsega linna lähedale, tädi juurde. “Tädil oli üks pisike koer, kes raadiost vene keelt kuuldes hakkas haukuma. Kui venelane tuli, siis tahtis vägisi haukuda ja jalast kinni võtta,” meenutab Salme.
Hiiliks tööle
Salme rääkis, et ta oli lapsena ühtelugu haige ja koolist tuli palju puududa. “Lõpetasin Jõgeval kuus klassi. Direktor oli ema käest küsinud, kas ma soovin edasi õppida. Siis oleksin pidanud veel kuuendas käima ja matemaatikat õppima,” muheleb ta. Kuid ema ei pidanud õpingute jätkamist vajalikuks, sest laps oli rohkem haige kui koolis. Salmel on meeles, et kord sõnas teda ravinud Tartu arst, et las laps põeb nüüd ära, siis on vanemana terve. “Arstil oli õigus. Ma polegi rohkem haiglas olnud, kui laste sünnitamisega,” tõdes Salme.
Tütred Ave Palm ja Eda Rebane arutlevad, et ema pikaealisuse taga on head geenid. “Vanaemal on lihtsalt visa hing,” kinnitab Salme esimene lapselaps Heidi Lõugas. Tütar Ave lisab, et ema oskab ennast hoida, toitub tervislikult ja liigub. Praegu Salme õues eriti ei käi, aga paar aastat tagasi sai veel lehtigi riisutud. Kuid toas toimetab ta iga päev. Mõni aasta tagasi, kui teised pereliikmed tööl olid, käis Salme keldris maja kütmaski. Kuna põhiline elamine on maja teisel korrusel, liigub Salme mööda treppe. “Toetan mõlemalt poolt kätega ja saangi ise hakkama,” teatab juubilar, kes kõnnib päevas mitu korda trepist üles-alla. Kõige raskem on Salmel aga sügisel, kui lehed langevad – nii väga tahaks välja riisuma minna. “Olen mõelnud, et kui pere on kodust ära, siis hiiliks välja ja prooviks tööd teha,” tõmbub Salme nägu kavalalt naerule. Samas tõdeb ta, et hirm on kukkuda ja siis ei ole kedagi abistamas. “Niisugune tahtmine on ikka,” ohkab ta. Füüsiliselt küll enam nii aktiivne olla ei saa, aga vaimu virgutab Salme iga päev. Tema meelistegevus on sudokude lahendamine. Ave muigab, et ema ikka ütleb, et sudokuraamat on läbi ja tal on uut vaja. “Vahel lahendan ja unustan kõik ümbritseva ära, lõpuks näen, et kell on nii palju,” muheleb Salme ja kinnitab, et lahendab kõik sudokud ära, ka keerulised.
Tunnustatud õmbleja
Pärast kooli õppis Salme usinalt ema ja õe kõrval õmblemist. “Ema tegi kõik lõiked ise, õmbles meile palitud ja riided,” rääkis Salme, kes sarnaselt emale visandas ka ise oma lõiked. Tema õde õppis aga Tartu naisühingu juures õmblemist ning jagas oma teadmisi Salmega. “Olen eluaeg õmmelnud, nüüd saan ainult lihtsamaid asju parandada. Vaatan suure tugeva klaasiga, aga nõel läheb nagu ta tahab, mitte nagu mina soovin. Ei julge näidatagi, sest pisted on nii võimatud,” itsitab ta.
Põhiliselt töötas Salme oma kodus, kuid ametis on oldud ka Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis juurdelõikajana. “Kui ma inimestele lõikan, siis peab täpselt rehkendama.” Pensionile läks Salme aga Jõgeva Sangarist. Juurdelõikaja teenust inimesed armastasid, riideid valida ei olnud, aga Salme õmmeldud või vilunud kätega mõõdetud ja lõigatud kangas sobis õmmeldes kokku kui valatult. Tütar Eda naerab, et kui linnas keegi hästi istuvate riietega liikus, oli kohe teada, et see on ema tehtud. Kuigi ajad olid rasked, käsid Salme lapsed riides nagu mannekeenid. “Kooperatiivis oli väike palk. Sangaris oli kergem, olin seal õmbleja. Meile saadeti juba lõigatud tükid ja mina tegin kraesid,” sõnab Salme. Kui Salme vanem tütar suri, võttis ta ennast töölt lahti, ta oli ka juba pensioniealine, ja läks pealinna oma kahte tütretütart kasvatama. “Vanaemal ei olnud küsimustki, et peaks tööle jääma. Vanaema on nii nooruslik, et ka minu lapsed kutsuvad teda nii, mitte vanavanaemaks,” tunnustab lapselaps Heidi.
Armastab lapsi
Pärast sõda abiellus Salme uuesti. “Abiellusin, sest tahtsin veel lapsi,” sõnas ta. Lapsed on juba varakult võitnud Salme südame. “Olin ise laps, koolis oli pidu, kõik tegid midagi muud, aga mina nägin jõulupuu juures ilusat last. Jälgisin teda pikalt,” räägib ta heldimusega. Kui Salme koju läks, teatas ta emale, et tahab palju lapsi. “Nii hea, et vanaema abiellus, mul on nüüd nii lahedad tädid ja onu,” on lapselaps Heidi vanaemale tänulik. Salme sõnul ongi tema elu ilusaimad hetked lastega seotud, eriti tore oli siis, kui nad olid veel beebid. “Mäletan seda nägu, kui laps veel rinnaotsas oli ja oma igemetega vajutas endal muie näos,” lausub Salme ja lisab, et ta võib lihtsalt tunde pisikesi lapsi vaadata. Tütarde kinnitusel on ema terve oma elu lastele ja lastelastele pühendanud.
Salmet õnnitles tema 100. sünnipäeval Jõgeva linnapea Raivo Meitus, kes viis juubilarile kingituseks tordi. Linna tervitused andsid lauluga üle lastaia Karikakar lapsed. Muusikaõpetaja Merike Siiraku juhendamisel laulsid mudilased Salmele kingituseks kaks laulu.
MARGE TASUR
