Euroopa Parlament otsustas määrata tänavuse Andrei Sahharovi nimelise inimõiguslusauhinna Saudi Araabia blogijale Raif Badawile. Badawi peab Saudi Araabias blogi, mis kutsub üles religioossele debatile. Islamiseadusi rangelt järgivaile Saudi võimudele säärane tegevus ei meeldinud ja nii mõisteti Badawile kolm aastat tagasi kümme aastat vangistust, 1000 piitsahoopi ja suur trahv islami solvamise ees.
21. sajandil karistuseks piitsahoobid
Esimesed 50 piitsahoopi on vapper blogija kätte saanud, kuid rahvusvahelise surve tõttu on edasistest hoopidest siiski hoidutud. Ent just siis, kui Badawi, Boriss Nemtsov ja Venezuela opositsioon olid jõudnud Sahharovi auhinna kolme finalisti hulka, lipsas rahvusvahelisest meediast läbi teade, mille järgi võib Badawit oodata lähiajal ees uus piitsutamine. Jah, lugesite õigesti – 21. sajandil on karistuseks piitsahoobid.
Ilmselt oleks eesti inimestele enim meeldinud auhinna määramine Boriss Nemtsovile. Oli ju mõrvatud Nemtsov Venemaa presidendi Vladimir Putini pidev kritiseerija, ta oli käinud mitu korda Eestis ja seega siin tuntud. Tema mõrv selle aasta kevadel vapustas Eestit põhjalikult.
Badawit tundsid Eestis tõenäoliselt vähesed. Ent tegelikult resoneerub Lähis-Ida teisitimõtlejale Sahharovi auhinna andmine samuti Eesti ja tegelikult terve Euroopa ühiskonnas levivate meeleoludega, arvestades rändekriisi, Islamiriigi esiletõusu ja Araabia kevade järelmõjusid (üks nendest ongi muidugi rändekriis).
Sõnavabadus on Euroopa tsivilisatsiooni üks alusväärtusi. Traagilisel kombel tõusis sõnavabaduse teema taas esile selle aasta algul, mil islamistid korraldasid veresauna Pariisis satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses. Sõnavabadus pole Euroopas muutunud iseenesestmõistetavaks niisama, selle eest on surdud ja kannatatud väga palju. Ka Eestis meenutati näiteks tänavu 35 aasta möödumist kuulsa “40 kirja” koostamisest. Sestap on lausa loomulik, et Euroopa toetab sõnavabaduse eest võitlejaid igati ka mujal maailmas.
Ent rändekriisi paisumine, pagulasvastastest meeleoludest tingitud äärmusparteide tõus ja üldine rahulolematus senise poliitikaga on tekitanud varasemast jõulisemalt küsimuse vihakõnest. Õigemini küsimuse, mida vihakõnega peale hakata – kas tuleks see keelata või mitte? Lisaks rändekriisist tekkinud vihakõnele, kummitab eurooplasi ka Venemaa infosõda ja sama küsimus – kas Moskva korraldusel loodud propagandavoog tuleks tõkestada või mitte?
Käed rüpes istuda on pentsik
Vihakõne keelustamine tähendaks loobumist vabast ühiskonnast ja oleks omamoodi karikatuuriks sellele, mille eest Euroopa Parlament seisab ja Sahharovi auhinda välja annab. Ent istuda niisama, käed rüpes, tundub ka pentsik. Tegelikult on demokraatlikel ühiskondadel ju mehhanismid olemas, millega vihakõnet reguleerida – kui keegi tunneb end puudutatuna, saab minna kohtusse. Ja teiseks on alati reageeringuks ühiskondlik hukkamõist, ehkki osavamad vihakõne pidajad on suutnud seda vältida nii, et põimivad vihakõne sisse valitsust kritiseerivaid avaldusi (ja paljudes kohtades ja paljuski õigusega). Nii muutub vihakõne justkui legitiimseks. Valitsust võib ju alati kritiseerida.
Vene propaganda võitlemise puhul on põhipunktid samad. Vabas ühiskonnas ei saa sõnavabdust kahtluse alla seada. Ent ka siin on küsitavusi: põhireegliks on, et ajakirjandus peab olema vaba, kuid on küsimus, kui palju saab Vene meedia puhul üldse rääkida ajakirjandusest. Sõja ajal keelatakse vaenlase propaganda tegemine oma riigis. Keegi ei imestanud ju, et Völkischer Beobachterit ei saanud teise maailmasõja ajal Londonis lugeda, ometi arvanud keegi hetkekski, et Ühendkuningriik pole enam demokraatlik. Praegu veel sõda ei ole – ja loodame, et ei tulegi –, aga Venemaa peab ennast ju läänega mentaalselt sõjas olevaks. Seni on lääs jäänud sõnavabaduse juurde.
Rändekriis on tekitanud Euroopa Liidule senisest suurema koostöövajaduse Türgiga. Teatavasti tuleb enamik põgenikke Euroopasse läbi Türgi ja on selge, et kui Türgi midagi ise ei tee, et põgeniketulva vähendada, on Euroopa jätkuvalt silmitsi piire ummistavate inimestega.
Ent sõnavabadusega on lood Türgis halvasti. Eelmisel pühapäeval peeti Türgis valimised ja enne seda hõivasid sealsed korrakaitseorganid maa ühe suurema meediagrupi Ipek, mis oli jäänud alles ühe vähese valitsust kritiseeriva kanalina. Enne seda oli Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani ja tema liitlaste kontrolli all hinnaguliselt 60-70 protsenti ajakirjandusest.
Kui 5. oktoobril rulliti Brüsselis Erdogani ees lahti punane vaip, taipas Türgi president, et ta pole enam Euroopa Liidus paaria. Vaatlejate sõnul sai Erdogan ülihästi aru, et Euroopa Liit hoiab oma suu Türgi inimõiguste koha pealt kinni, kui tahab teha Ankaraga põgenike küsimuses koostööd. Lisaks sellele käis Istanbulis paar nädalat enne valimisi Saksa kantsler Angela Merkel.
Kui internetiväljaande EUObserver ajakirjanik küsis Euroopa Komisjoni pressiesindajalt Alexander Wintersteinilt ELi reaktsiooni kohta Ipek meediagrupi hõivamisele, oli viimane teatanud, et Euroopa Komisjon ei kommenteeri riigi sisemisi arenguid.
Kas järgmisena leitakse mingi moodus Süüria presidendi Bashar al-Assadiga läbirääkimisteks nii, et kodusõja lõpetamiseks ja seega põgeniketulva peatamiseks pigistatakse silm kinni Süüria opositsiooni tasalülitamise ees? Samas on selge, et Euroopa liidrid peavad kuidagi põgenikega hakkama saama ja Türgit ignoreerida oleks ka halb lahendus. Kuid kas see hind peab olema ilmtingimata nii kõrge, et ignoreerida ka inimõiguste rikkumisi Türgis? Sellega kaotab ju ka väärtust Sahharovi auhind, mis on läbi aastate olnud inspiratsiooniallikaks ja toeks paljudele inimõiguslastele üle maailma.
ERKKI BAHOVSKI
